Vabadus Lugudest

Just praegu olen õnnelik ja rahus :)

Tõesti.

See siiski ei tähenda, et olen nii veetnud viimased 2 nädalat. Isegi paar tundi tagasi polnud ma selles olekus, kus nüüd. Lihtsalt niisama – vaba, õnnelik. Kusjuures tunne on selline, et ma olen vaba “loost”. Teiste lugudest ja vast ka enda omast…

Ma pole juba aastaid vaadanud teatud sorti filme, kuna ma kippusin väga kaasa elama filmidele, neisse sisse minema, nende Lugusid iseendas läbi elama. Aju jaoks pole ju vahet, kas on mõte, “reaalsus” mu ümber, lugu raamatust, film – sama teeb välja. Siis millalgi ma hakkasin vältima teatud sorti filme, selliseid, mis mulle ei meeldinud.

Terve tänase päeva tundsin end teadmata põhjusel kuidagi veidralt. Nagu unise/uimase/väsinu segu. Tegin seda, mida oli vaja teha, aga omal oli tunne, nagu oleksin kusagil vati sees olnud. Ega täpselt ei oskagi seda tunnet/kogemust kirjeldada.

Kui töölt koju jõudsin heitsin peagi pikali. Lihtsalt ei tahtnud ega viitsinud mitte midagi teha. Selline tunne oli, et olen väsinud. Nagu oleksin väsinud kõigest: söömisest, seedimisest, õppimisest, sellest elust. Aeg-ajalt tuli pähe küsimus “Miks?” Mõni vastus tuli ka… Ei olnud isegi mingit erilist tugevat tunnet, ei ahastust ega mõttetust ega muud sellist. Võib-olla ainult tüdimuse ja väsimuse tunne. Heitsin siis pikali. Puhkasin.

Peale umbes paaritunnist uinakut ärkasin ja leidsin, et elukaaslane vaatab ühte filmi, mille kohta olin varem mõelnud ja öelnud, et see on üks neist filmidest, mida mina küll vaadata ei taha. Eks ta oligi hakanud seda ju üksi vaatama. Avastasin aga, et otseselt midagi tegemata ega püüdmata kuidagi kindlat moodi olla – see film justkui ei puudutanud mind üldse. See oli nagu kellegi teise lugu. Selline lugu, mis mitte kuidagi ei ristunud minu maailmaga. Ma pole kindel, kas midagi taolist nagu selle filmi sisu on tegelikult kellegagi toimunud või mitte – minu sees oli sügav rahu ja vabadus ja sõltumatus: teiste lugudest. Ja vist isegi ka mu oma olnud lugudest. Ja samas täiesti ka lubamine kõigil teha nende enda valikuid, vastutada nende endi elude eest, otsuste eest, surmade eest – lasta neil endil vastu võtta tagajärjed.

Ei olnud enam seda tunnet, et “tehke, mis te teete, aga jätke mind sellest välja”. See oli asendunud tundega, et kui ma valin selle, mida ma valin, siis justkui ei saagi mind kaasata sellesse millessegi muusse – me justkui ei teagi teineteise olemasolust midagi. Ja see ei tule sellega, et ma väldin seda, mis mulle ei meeldi. See tuleb sellega, et ma valin selle, mis mulle sobib, annan vabaks kõik muu, olen siin kus ma olen, kes ma olen ja siis lihtsalt Elu rullubki lahti nii, nagu on minu ja kõigi parimaks hüvanguks vastavalt meie valikutele, soovidele, eelistustele ja olekule.

Vabadus on lihtsalt üks võimalik valik.

Sellega kaasneb muidugi teistele nende täieliku vabaduse andmine, püüdmata kedagi, tema elu ja valikuid kontrollida; lasta teistel kogeda nende valikuid, otsuseid, loomingut, tagajärgi kõigega, mis sellega neile kaasneb, olenemata sellest, kas ma ise midagi sellist valiks või mitte. Ja seda vajadusel kuni teatud mõttes lausa ekstreemsusteni…

Rubriigid: kasvamine, kogemus, taipamine, tänulikkus. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 Responses to Vabadus Lugudest

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga