Kodu ja ruum ehk Feng Shui minu moodi

Ma olen kaua tundnud endas mingit huvi Feng Shui vastu… Jah, ma olen vahel võtnud kätte mõne raamatu või ette mõne kursuse ja hakanud lugema või kuulama ja vaatama… Ja ma pole läbinud ühtegi kursust ega läbi lugenud ühtegi raamatut sel teemal.

Algus on sageli olnud entusiastlik ja põnev. Bagua ka. Ja siis ma satun selle otsa, et mõned lähtuvad sellest, kuidas asetsevad ilmakaared ja teised lihtsalt sellest, kus asetseb peauks – koolkonnad?? Siis ma satun segadusse, see kõik tundub nii keeruline, justkui välja mõeldud, ja ma jätan selle sinna paika.

Vahel ma olen alustanud kohe Baguast. Ja lähtunud ükskõik millest. Sellest ideest, et isegi kirjutuslaua peal võib Feng Shuid teha, võttes lauda kui eraldi üksust, võttes oma istekohta kui peaust. Ladusin asju ümber; panin midagi lauale, mida varem polnud; paigutasin midagi laualt ära, mis varem laual oli. Mõnda aega oli tore, aga siis kadus “võlu” ära.

Ken Lauher

Mõnda aega tagasi sattusin Feng Shui õpetaja Ken Lauheri otsa. Oma kodulehel pakub ta tasuta 3-osalist videokurust. Sellest üsna lühikesest kursusest olen ma isegi suure osa läbi vaadanud.

Mis mulle tema juures väga meeldis, oli see, et ta vähemalt alguses vähemalt rääkis, et “igaüks oskab Feng Shuid”, vähemalt selline mulje jäi mulle. Ja minu mälus oli seal veel, et “eriti naised, kasutades oma intuitsiooni – oskavad Feng Shuid”. Super!

Minu mälestuses ta rääkis, et “ei ole nii olulised igasugused kujukesed ja muu kraam, et osta igasugust “kila-kola” ja paigutada seda ruumi mingite kindlate õpetuste järgi” jne. Mulle kõlas see päris lahedalt :)

Keni materjale edasi lugedes/kuulates jõudis ta ikkagi välja kujukeste, elementide jmt juurde. “Pane sinna midagi x värvi”; “pane tänna midagi puidust” jne. Sinna see minust jäigi.

“Clutter”

Ühel päeval sattusin selle artikli otsa: How Clutter Affects Your Brain (and What You Can Do About It).

Hmmm… Kuidas tõlkida sõna “Clutter”? Prügi? Rämps? Risu? Kraam? Asi on selles, et see, mis ühe jaoks on see nö prügi või kraam, võib teisele osutuda väga kasulikuks asjaks.

Need on need liigsed asjad, millega me end ümbritseme ja oma pead täidame, mis võtavad ära osa meie energiast, ajast ja ruumist sedasi, et olles täielikult teadlikud me ei valiks oma energiat, aega ega ruumi sinna panustada. Vähemalt mitte siin ja praegu. Need asjad, tegevused, ideed võivad olla olnud meile olulised, aga nende aeg meie jaoks on möödas – nüüd nad on lihtsalt “kraam” (“clutter”).

Need võivad olla ka asjad, mida me oleme kokku korjanud arvates, et ühel päeval on meil seda kindlasti tarvis, kas siis päris sooviga hakata ühel päeval millegagi tegelema või siis näiteks hirmust, et ehk läheb seda millalgi tarvis ja vaat kui hea siis on kui ma olen kümme aastat varem selle omale juba valmis “muretsenud”.

Simplify, Beautify, Purify

ehk Lihtsusta, Ilusta/Kaunista, Puhasta. Selle moto järgi tegutsesin ma vahepeal mitu aastat üsna aktiivselt. Päris palju sai koristatud, asju ära antud, ära müüdud, ära visatud.

Sai loobutud mitmetest “üks päev” mõtetest, mis olid kunagi mind inspireerinud, kuid mis nüüd tundusid ainult koormad. Näiteks hunnikutes ajakirju, mida plaanisin “üks päev” lugema hakata – vaevalt. See oli omamoodi inventuuri tegemise aeg – mis on? Ja mida ma tegelikult sellest kõigest veel tahan? Ning kas ja mida ma hoopis selle asemel tahan?

Vahel tahtsin hoopis ruumi, tahtsin kergust, tahtsin vabadust. Ka asjadest. Eks see “simplify”/”lihtsusta” kandis ennast neis tegevustes täielikult. Kui eemaldada kõik see, mis hoiab pidevas tegevuses, mis täidab meeli, koguaeg on pikk nimekiri asjadest, mida tuleks “üks päev” teha – kui see kõik eemaldada, siis jääb järgi mingi tuum. Tekib see ruum, kus saab küsida: mis nüüd? Mida ma nüüd ja praegu tegelikult tahan? Ja kui vahel on vastuseks “lihtsalt olla”, siis on olemas ka aeg ja ruum, kus seda teha. Ja vahel tõesti lihtsalt olla.

Laura blogi

… ja siis ühel päeval lugesin Laura blogist postitust tema köögist. Ja siis kukkusid puzzle tükid paika ja ma sain aru! :)

See tunne, mida Laura kirjeldab, mis minu sõnades on harmoonia, terviklikkus. Omamoodi ka kord – iga asi on just seal, kus on tema koht, kuhu ta kuulub. Ja mitte sunnist, vaid loomulikult, harmooniliselt. Sest siin ja praegu lihtsalt nii on… Ma nagu niiiii teadsin seda tunnet!

Laura blogi inspireeris mind tegutsema oma kodus.

Ma teadsin juba tükk aega, et oli veel asju, mis ei kuulunud enam minu juurde, millel oli aeg minna. Ja oli teisi asju, mille koht ei olnud enam seal, kus nad ikka veel seisid, vaid lihtsalt mõnes teises kohas. Ja ma teadsin kuhu nad panna. Ma teadsin, et ma teadsin.

Feng Shui minu moodi

Kuigi ühes oma blogi postituses ütleb Ken Lauher, et “number 1 põhjus, miks inimesed hakkavad kasutama Feng Shuid, on see, et nad tahavad rohkem raha ja küllust”, siis minu jaoks on Feng Shui tuum harmoonia, rahu, energia vaba ehk takistusteta liikumine. Ma taipasin seda siis, kui olin lugenud Laura blogi ja hakanud tegutsema.

Ma taipasin siis, et tõepoolest igaüks oskab Feng Shuid – just sedasi, mis tema jaoks Feng Shui on.

Ma taipasin, et ei ole oluline järgida kellegi teise tehtud skeemi ega ettekirjutusi, vaid oma intuitsiooni – nagu minus oli kõlama jäänud info Ken Lauheri videotest.

Kui minu jaoks see, mis mind Feng Shui poole on tõmmanud, on olnud otsing harmoonia järele, siis oma intuitsiooni järgides oma kodus harmoonia loomine igal tasandil ongi see, mis minu jaoks on Feng Shui. Kui ma võtan selle jaoks aega, võtan selle ette, lähtun harmoonia loomisest ja oma intuitsioonist ja loon või muudan oma kodu kõigest sellest lähtuvalt, siis ma saangi tulemuseks selle harmoonia, mida ma olen raamatutest ja kursustelt õppida üritanud.

Kui ma pean meeles, et see, mis mingi süsteemi jaoks on tähtis, võib minu jaoks vabalt olla üleliigne kraam (“clutter”), ja mulle võivad hoopis teistsugused asjad meeldida, seni on kõik väga hästi.

Ma võin igale poole panna need asjad ja seda värvi, nagu minuga hetkel kokku kõlab. Ma võin igal hetkel need kõik asjad jälle ümber paigutada; neist lahti lasta, kui on aeg; midagi juurde hankida, kui on aeg – olla iseenda elu voolamises; harmoonias iseendaga ja oma elukeskkonnaga.

Ma võin lähtuda sellest, mis on Minule oluline ja siis – nautida hetki ;)

Nüüd mulle tundub, et olulisem kui Feng Shui reeglid, on teada, mis on see, mida ma otsinud olen? Mida ma tahan nüüd luua? Ja siis luuagi just seda. Sisimas me juba teame, kuidas… Kui vaid kuulata :)

Posted in kasvamine, kodu, kogemus, praktiline, harjutus, taipamine | 2 Comments

Vabadus Lugudest

Just praegu olen õnnelik ja rahus :)

Tõesti.

See siiski ei tähenda, et olen nii veetnud viimased 2 nädalat. Isegi paar tundi tagasi polnud ma selles olekus, kus nüüd. Lihtsalt niisama – vaba, õnnelik. Kusjuures tunne on selline, et ma olen vaba “loost”. Teiste lugudest ja vast ka enda omast…

Ma pole juba aastaid vaadanud teatud sorti filme, kuna ma kippusin väga kaasa elama filmidele, neisse sisse minema, nende Lugusid iseendas läbi elama. Aju jaoks pole ju vahet, kas on mõte, “reaalsus” mu ümber, lugu raamatust, film – sama teeb välja. Siis millalgi ma hakkasin vältima teatud sorti filme, selliseid, mis mulle ei meeldinud.

Terve tänase päeva tundsin end teadmata põhjusel kuidagi veidralt. Nagu unise/uimase/väsinu segu. Tegin seda, mida oli vaja teha, aga omal oli tunne, nagu oleksin kusagil vati sees olnud. Ega täpselt ei oskagi seda tunnet/kogemust kirjeldada.

Kui töölt koju jõudsin heitsin peagi pikali. Lihtsalt ei tahtnud ega viitsinud mitte midagi teha. Selline tunne oli, et olen väsinud. Nagu oleksin väsinud kõigest: söömisest, seedimisest, õppimisest, sellest elust. Aeg-ajalt tuli pähe küsimus “Miks?” Mõni vastus tuli ka… Ei olnud isegi mingit erilist tugevat tunnet, ei ahastust ega mõttetust ega muud sellist. Võib-olla ainult tüdimuse ja väsimuse tunne. Heitsin siis pikali. Puhkasin.

Peale umbes paaritunnist uinakut ärkasin ja leidsin, et elukaaslane vaatab ühte filmi, mille kohta olin varem mõelnud ja öelnud, et see on üks neist filmidest, mida mina küll vaadata ei taha. Eks ta oligi hakanud seda ju üksi vaatama. Avastasin aga, et otseselt midagi tegemata ega püüdmata kuidagi kindlat moodi olla – see film justkui ei puudutanud mind üldse. See oli nagu kellegi teise lugu. Selline lugu, mis mitte kuidagi ei ristunud minu maailmaga. Ma pole kindel, kas midagi taolist nagu selle filmi sisu on tegelikult kellegagi toimunud või mitte – minu sees oli sügav rahu ja vabadus ja sõltumatus: teiste lugudest. Ja vist isegi ka mu oma olnud lugudest. Ja samas täiesti ka lubamine kõigil teha nende enda valikuid, vastutada nende endi elude eest, otsuste eest, surmade eest – lasta neil endil vastu võtta tagajärjed.

Ei olnud enam seda tunnet, et “tehke, mis te teete, aga jätke mind sellest välja”. See oli asendunud tundega, et kui ma valin selle, mida ma valin, siis justkui ei saagi mind kaasata sellesse millessegi muusse – me justkui ei teagi teineteise olemasolust midagi. Ja see ei tule sellega, et ma väldin seda, mis mulle ei meeldi. See tuleb sellega, et ma valin selle, mis mulle sobib, annan vabaks kõik muu, olen siin kus ma olen, kes ma olen ja siis lihtsalt Elu rullubki lahti nii, nagu on minu ja kõigi parimaks hüvanguks vastavalt meie valikutele, soovidele, eelistustele ja olekule.

Vabadus on lihtsalt üks võimalik valik.

Sellega kaasneb muidugi teistele nende täieliku vabaduse andmine, püüdmata kedagi, tema elu ja valikuid kontrollida; lasta teistel kogeda nende valikuid, otsuseid, loomingut, tagajärgi kõigega, mis sellega neile kaasneb, olenemata sellest, kas ma ise midagi sellist valiks või mitte. Ja seda vajadusel kuni teatud mõttes lausa ekstreemsusteni…

Posted in kasvamine, kogemus, taipamine, tänulikkus | 2 Comments

Elada täielikult lõdvestunult :)

Pühapäeva õhtul osalesin järjekordsel igakuisel Ettevõtlusjooga Skype-vestlusel. Üheks mitmest teemast oli lõdvestumine, täielik lõdvestumine, oma elu elamine lõdvestunult, vabana pingetest, mis meie ellu ei panusta, vaid pigem takistuseks on.

Pinged

See on olnud teema minu jaoks minu elus omamoodi juba vast mitu aastat. Millalgi hakkasin märkama, et kannan oma kehas pingeid tavateadvusele täiesti mõistetamatutel hetkedel. Näiteks lebades voodis kallima kaisus surusin alateadlikult täie jõuga oma hambaid kokku – see polnud ju tegelikult mu jaoks mingi raske läbi elu rühkimise kogemus.

Kõht

Seejärel hakkasin märkama erinevaid pingeid oma kehas ka teistel hetkedel ja teistes kohtades. Millalgi tegelesin aktiivselt kõhu piirkonnaga. Päris palju reklaamitakse või õpetatakse meile, et “tuleb kõhtu sees hoida”, et “kena ja sale tüdruk … – tõmba kõht sisse!” See on ju pinge. Ma ei arva, et ma ei võiks kunagi oma kõhulihaseid kasutada ega trenni teha ega nii – aga koguaeg olla sissetõmmatud kõhuga? Hakkasin kõhtu hingama. Lasin oma kehal olla. Ja avastasin ka, et vahel on kõht pinges mitte sellest, et ma oleks kõhu sisse tõmmanud, vaid seal pesitsevad muud pinged. Hakkasin märkama, millal nad tekivad, mis neid esile kutsub. Näiteks, kui minnes kellegagi kohtuma jäin bussist maha, oli alakõht kohe pingeid täis. Isegi kui mul oli mobiil ja sain helistada sõbrannale ja öelda, et tulen veidike hiljem, ja isegi kui talle sobis see ka täiesti hästi – minu kehasse olid tekkinud pinged. Lihtsalt hingasin, andsin pinged vabaks, lõdvestusin, elasin edasi.

Jalad

Umbes aasta tagasi sattusin füsioterapeudi juurde. Ma ise ei teadnud millegi üle otseselt väga kurta, aga tulemus oli, et pandi paljud luud-liigesed paika.

Mitu kuud hiljem läksin jälle. Tundus, et miski on jälle korrast ära läinud. Füsioterapeut, kelle juures olin ka varem käinud ja kes oli mu paika pannud, vaatas mu keha üle ja küsis mu käest “kas sa oled sõjas käinud?” Küllap see oli sisemine sõda olnud… Ma polnud isegi kukkunud ega end kusagilt ära tõmmanud.

Hüppeliigesed olid jälle paigast ära. Sain nad paika tagasi ja kaasa ka mõned harjutused, millega oma hüppeliigeseid tugevdada. Taipasin, et peale eelmist keha korda saamist olin üritanud oma “parema äranägemise järgi” ÕIGESTI käima hakata ehk oma arunatukese järgi hakkasin jalgu hoidma käies nii, nagu arvasin, et on õige. Rääkisin sellest ka terapeudile, kes selle peale muigas. Mõistsin, et mu keha on targem, kui ma olen arvanud.

Hakkasin uuesti käimist õppima – seekord lõdvestunult ja oma keha usaldades. Las ta käib nagu heaks arvab. Kui kusagilt lähevad lihased väga pinge, siis teadlikult lõdvestan ja venitan neid. Vajadusel ka masseerin väga pinges kohad jälle lahti.

Lõdvestuma õppimine vees

Mais ja juunis sattusin Crystali ja mitme teise toreda merineitsiga Kalev SPAsse kolmel korral snorgeldama ning vabasukeldumist ja veeteraapiat proovima. Need olid minu kolm esimest snorgeldamist ja taas vees olemine peale mõningast pausi.

Noorena käisin aastaid ujumistrennis. Ka võistlustel käisin. Hiljem olen sattunud aeg-ajalt kuhugi natuke suplema või vahel mõnda SPA-sse või veekeskusesse hullama, aga basseinis edasi-tagasi ujunud polnud enam tükk aega. Ujumisele mõeldes meenus teatud vaatenurgast “vees rabelemine” – sai ju kunagi ujutud ideega seda aina kiiremini teha…

Tahtsingi nüüd õppida lõdvestunult end vees liigutama. Veekartust polnud. Soov lõdvestuda oli. Snorgeldamise mask ja toru annavad suurepärase võimaluse ujuda nii, et ei pea hingamise pärast pead veest välja tõstma, ei pea kaela pingutama, et saaks hingata. Lestad annavad võimaluse rutem edasi liikuda. Vabasukeldumine võtab küll võimaluse sügaval toruga (või üldse) sisse-välja hingata, aga samas paneb fookusesse võimalikult väheste liigutustega võimalikult palju saavutada, sest iga liigutus = hapniku tarbimine.

Mulle väga meeldis keskenduda vees lõdvestumisele. Läksin sinna selle ideega ja see oli väga hea keskkond, et täiesti keskenduda just sellele igas oma liigutuses. Isegi kui vahel leidsin end jälle rabelemast, tulin tagasi lõdvestumise juurde. Vees ei olnud muu elu enam mõttes, muud teemad, mis kõik toimumas on, seal oli lihtne keskenduda just praegusele.

Peale esimest snorgeldamist tekkis vestlus ühe sõbraga (tänud S.!), mis tõi minu tähelepannu selle, et saan vees õpitut ehk võimalikult lõdvestunult tegutsemist tuua ka oma igapäevaellu. See tõusis fookusesse veel rohkem kui varem.

Lisaks juhtus nii, et kolmandal snorgeldamise korral olime Crystaliga kahekesi – sain tema täieliku tähelepanu ning veeteraapia maitseproovi osaliseks :) See oli väga lõdvestav, vabastav ja muud moodi super kogemus!

Praegu

Pühapäevaõhtusel Skype-vestlusel Ettevõtlusjooga programmis osalenutega sai vastu võetud väljakutseid stiilis:

  • mis mind lõdvestab?
  • mida ma saan teha, et täielikult lõdvestuda?
  • kuidas ma saan elada oma elu ja teha oma tegemisi olles täielikult lõdvestunud?
  • mida toob minu ellu täielikult lõdvestunud tegutsemine?
  • mis mu elus muutub, kui olen täielikult lõdvestunud?

Täna, teisipäeva hommikul, tundus mulle, et kogesin suuremat muutust sel teemal. Tagasi mõeldes taipasin, et tegelikult algas muutus juba eile õhtul, mil enne magama minekut andsin kuidagi väga kiiresti ja peaaegu märkamatult vabaks väga palju pingeid koos nende tekitajatega. Otsustasin täielikult lõdvestuda. Tänaseks hommikuks oli see seeme kasvanud – kui hommikul leidsin end jälle hambaid kokku surumas, otsustasin selle tegevuse lõpuks ometi lõpetada. Lasin lahti.

Seda tehes kogesin, justkui mul tuleb lahti lasta kõigest või vähemalt väga paljust.

Ma tajun, kuidas pingeid põhjustab muretsemine. Ja kuidas muretsemine tuleb sellisest planeerimisest, kus ma soovin, et asjad läheksid nii, nagu ma olen plaaninud. Kui ma hoian kinni sellest pildist, kuidas mu elu peaks lahti rulluma ja üritan kogu Universumit sellesse pilti suruda ja nii tegutsema sundida, üritan Elu kontrollida – ma tunnen, kuidas ma justkui hoian kinni ankrust, olles (kiirevoolulises) jões [niisi kujundlikult, energia kirjeldamise mõttes, kus vees hingamine pole üleüldse mingi teema :D].

Kui ma lasen ankrust lahti, lasen lahti plaanidest, lasen lahti muredest, lasen lahti pingetest, lasen Elul end kanda, lasen Universumil ja kõigel selle sees end toetada, endaga mängida, rõõmsalt koos-luua hetkes… siis ma voolan. Ma lõpuks ometi tõesti voolan. Jah, neid hetki on olnud, mil olen olnud voolus, kord suuremal ja teinekord vähemal määral. Aga kusagil selle all… või nende hetkede vahel, olen jälle leidnud mõne ankru, millest kinni haarata… Isegi mitte inspiratsioonist, vaid muljest, et nii tulekski elada. Tuleks teada, kuhu ma lähen. Tuleks teada, mida ma tahan luua.

Ma olen teadliku loomise ajanud sassi sellega, et “mõtlen välja ja siis tean, mida ma tahan luua”. Taipan nüüd, et teadlik loomine on hoopis igas hetkes teadlik kohalolek ja sellest teadlik olemine, mida ma siin ja praegu selles hetkes loon. Milliseid tundeid ma loon? Ja milliseid tundeid ma kogen, luues seda, mida ma hetkel loon? Olla sellest teadlik ja tänu sellele omada võimet valida, kas ma soovin jätkata tehes seda tegevust või soovin valida ja luua siin ja praegu oma ellu midagi muud.

Kõigest lahti laskmine tähendab ka identiteedist lahti laskmist. See loob olukorra, kus justkui pole teadmisi, kuid olles ühenduses oma puhta tervikliku vaimenergiaga on tegelikult alati olemas Teadmine ja kõik vajalikud vastused kõigile olulisetele küsimustele. See on tunne, nagu poleks jalge all kindlat pinda. Ja samas on see täiesti okei, sest voolus olles ei olegi kindlat pinda. See lihtsalt vajab veidike harjumist.

Meenuvad laulusõnad:

“Life is a rollercoaster
just gotta ride it”…

IMG_3690v

Posted in kasvamine, kogemus, praktiline, harjutus, taipamine | Leave a comment

Lumi

Pilt eilsest hommikust enne rongiga koju sõitmist.

Ja luuletus rongiaknalt:

Posted in Eesti, foto, loodus | Leave a comment

Kehahooldus

Olen südamest tänulik Triinule, Agnesele ja Mikule – Innomedica füsioterapeutidele – kes aitasid mu luud ja liigesed jälle nendesse asenditesse, kus nad on mõeldud olema!

Läksin sinna natuke juhtumisi. Sest ema käis. Ja enne teda tädi jne. Kui mult küsiti, et miks ma tulin, siis suutsin küll leida paar põhjust, miks võinuksin tulla, aga põhiline oli ikka see, et “teised käisid ja mõtlesin, et tulen ka lasen end üle vaadata…”

Kõigepealt pannakse paika keha alus – nagu vundament – hüppeliigesed ja vaagnaluu. Mul askeldati nö “sabakondi” kallal ka. Jah, olen kunagi mitu korda ühte hüppeliigest välja väänanud, aga teist mitte. Ja vähemalt kahte korralikumat kukkumist talisporti tehes mäletan ka, mille järel sabakont ja sealne piirkond mõnda aega valutasid. Aga et ma olin viimasel ajal elanud vaagnaluuga, mis ühel keha poolel paiknes umbes 1 cm jagu kõrgemal kui teisel pool – seda ma küll arvata ei osanud…

Ja kui vundament on viltu, vajub ju ka kõik kõrgemal olev viltu. Polnud siis ime, et enne oli sirge seljaga olemine omajagu katsumus, mis varem või hiljem väsitav ja ebamugav tundus. Sisemiselt – mitmed selgroolülid olid paigast nihkunud ja ka päris mitu roiet olid selgroo juures lahkunud oma “pesadest”. Mul muidugi polnud aimugi sellistest asjadest…

Lisaks tegid viltused hüppeliigesed ja vaagnaluu aeg-ajalt ka nende vahel olevatele põlvedele valu.

Jooga harjutusi oli varem ühele poole hulga lihtsam teha kui teisele poole. Teisele poole oli mõnda asja lausa päris raske teha. Viltune keha oli ühtepidi ilma keeramatagi peaaegu asendis. Teist pidi tuli aga vint korralikult üle keerata, mis ei tundunud sugugi mõnus.

Nüüd on siis kõik korras jälle :) Tunne on nagu oleks kehaga tehnohoolduses käinud, kus vaadatakse, et kõik “jupid” õigesti paikneksid ja tänu sellele optimaalselt toimida saaksid. Autode ja jalgrataste ja mootorrataste ja kes teab millega veel käiakse – mõned kuud tagasi ma ei teadnudki, et oma kehaga ka võiks hoolduses käia.

Sirge selg tahab toeks ikka otse istumist ja et klaviatuur ei oleks liiga kaugel jne. Ergonoomika ikka.

Tekkis aga ka selline mõte, kui juhtusin lugema soovitust, et “treenige oma seljalihaseid, et toetada oma selga ja et rüht oleks hea” jne: Kas mitmed treeningstiilid tegelikult vaikimisi ja sellest rääkimata eeldavad, et inimestel on luud ja liigesed treeningut alustades nende õigetes asendites?

Peale paika panemist harjus keha ümber. Avastasin/sain tundma lihaseid, mis varem oleksid vast võinud töötada, aga keha vale asendi tõttu töötasid teised lihased ja seni polnud neil “õigetel” midagi teha. Nüüd vast tasuks alles selja- ja muid keha toetavaid lihaseid treenima hakata :)

Posted in kogemus, praktiline, harjutus, tervis | Leave a comment

Karje

Vahel tahaks karjuda.

Oh, karjusingi.

:)

Posted in kogemus | Leave a comment

Loomisest

“Create special moments, one after the other. Every moment you ever encounter will happen only once. When you greet your family today, fully be in that moment. When you make your juice today, take time to savor it in the most perfect location, in the nicest glass you have. Really invest in that moment. Consciously create special moments for yourself today Kristi.  You deserve the very, very best!” – Shakaya Leone “Earth empress infusions”

Täna toimus Teadliku loomise enesearengu kursust tutvustav õhtu.

Üks mu avastusi, vähemalt sealt sai asi alguse, oli see, et ma küll usun, et olen looja ja loon oma elu ja kogemuse jne, aga et vahel on mul raske otsustada, mida ma luua tahan. Või siis leida see, mida ma tõeliselt südamest tõepoolest luua tahan. Ja kui miski tundubki korraks SEE, siis varsti võib enam mitte tunduda ja siis ma ei lähe asjaga lõpuni. Võib-olla siis alati iga looming näiliselt ei õnnestu, sest ma lõpetan enne, kui lõpuni jõuan. Aga ega ma ei tunne end üldse ebaõnnestununa – sest kui ma midagi pooleli jätan, siis see lihtsalt polnud minu jaoks enam oluline. Mõned peavad mind just järjekindlaks ja püsivaks – teen asjad “alati” lõpuni.

Peale mõningast arutelu või vestlust või minu poolset arvamuse avaldust (;p) emaga loomise teemadel taipasin, et ju on oma osa selles vaatenurkadel, millega olen kokku puutunud ja mis on minuga kokku helisenud ja mulle tõesed või niisama sobivad tundunud.

Nimelt lähenevad mõned loomisele nii, et iga “asi”, mida me tahame luua, omab mingit “varjatud” või “taga olevat” või “alus” eesmärki – me tahame luua mingit kogemust, mida võib vaadata kui mingi kvaliteedi või oskuse arendamist või mingi tunde loomist, et seda kogeda. Näiteks: tahan suuremat sissetulekut, et teha, mida tahan (nt käia rohkem looduses), et tunda end vabamalt, et muretseda vähem. Oluline pole siin üldiselt võttes niivõrd “mida” ma tahan kogeda (igaühel omad soovid), kuivõrd see, et see “mida” tuleb igaühel alati identifitseerida – tuleb jõuda selle aluspõhjuseni: miks ma tahan, mida ma tahan?

Kui ma tahan siis järelikult selle näite puhul tegelikult:
käia rohkem looduses
tunda end vabamalt ja
muretseda vähem.
Tulebki mul järgmiseks keskenduda osalt ka sellele, et leida, kuidas ma olles oma elusituatsioonis praegu just siin, kus ma olen, omades just seda, mida ma oman, luua neid aluspõhjuste kogemusi oma ellu, mitte ainult keskenduda sellele “kuidas rohkem raha saada”.

Näiteks ei pruugi rohkem looduses käimine tähendada reisi teise maailma otsa, vaid võib alata kodulähedal või kodulinnas asuvast mere/jõe/järve rannast, parkmetsast, oma hoovist – kust iganes, mis vastab tingimusele “loodus” ja kus ma saan “käia”.

“Tahan tunda end vabamalt” – mida see minu jaoks tähendab? Elu on näidanud, et vabadus ja vabaduse puudumine on teatud määral kinni vaatenurkades. Kui võtan oma jõu enda kätte, vastutuse oma mõtete eest endale, siis saan luua vabadust pea igas olukorras. Kui tunnen, et ma pole mingis olukorras vaba, siis seda pea alati vaid selle pärast, et ma mingil põhjusel olen valinud mõelda, et ma seal vaba pole.

Kui tahan vähem muretseda – siis on hea alustada sellest, et lihtsalt muretsen vähem. Sageli toetab seda mingi plaan või mingi tegevuse ette võtmine, mis justkui “suurendab turvatunnet” vmt. Aga ma oma puhul olen kogenud ja tõdenud, et juhtub, et isegi kui mul “siin ja praegu on olemas kõik mida ma vajan – söök, katus pea kohal, riided seljas jne” siis võib vabalt olla, et millegi pärast mu mõtted ikka käivad muretsemise radu. Kas rohkem raha vabastaks mind muredest? Või muretseks ma siis sellepärast, et kuidas sellest rahast mitte ilma jääda? Või kuidas seda otstarbekalt kasutada või hoiustada? Või et keegi seda ära ei varastaks…? Alati võib leiduda midagi, mille pärast muretseda. Ja alati võib valida muretsemine lõpetada.

Nüüd kui ma valin käia rohkem looduses, kasvõi selles, mis on mulle juba kättesaadav, kui ma valin mõelda mõtteid, mille tulemusena ma end vabalt või vähemalt vabamana tunnen, ja kui ma valin mitte panna palju energiat ega aega muremõtetesse – siis ma olen saavutanud teatud mõttes selle, mida ma tahtsin luua oma ellu. Ja kas on siis üldse veel nii oluline minna selle “rohkema raha” järgi?

Küllap sellise lähenemise tagajärjel jäävad pooleli nii mõnedki minu “materiaalsed” loomingud. Mõned vist ei jõua idee staadiumist kaugemalegi, kui avastan, et mul juba on kõik see, mida ma arvan end tahtvat.

Aga siiski – ma loon. Loon endale sellist elu, nagu tahan elada. Elu täis vabadust, rahu, rõõmu, armastust, mängu, naeru, lähedust, jagamist, olemist, nautimist. Loon lihtsalt vahel otse seda kogemust ja kogemist.

… ikkagi, Loon!

:)

Posted in eesmärgid, kogemus, praktika üliteadvuses, taipamine | Leave a comment

Vaimenergia ja alateadvus

Sõitsin eile trolliga linna. Gongide ja kausside meditatsiooni kuulama.

Trollis olles oli selline natuke rahutu, omamoodi segane tunne (mitte-selge). Vaigistasin tavateadvuse, lõimusin. Vaatasin vaimenergia tasandilt oma alateadvust. Ta pole päris eraldi, aga on siiski võimalik vaadelda seda tahku mu tervikust. Ta polnud enam nii rõõmus-ja-rahul nagu kohe peale eelmise neljapäevast lõimumist. Mmm… mis puudu on?

Nu, et ehk tal on vaja mind ikkagi kaitsta, valmis olla…

Tuli midagi taolist, et kui tema suhtleb teiste alateadvustega, siis nu “vaata millised nad on!!!” Muig. Et näiteks “äkki mees, kes istub trollis minu taga asuval pingil – äkki tema võtab kägistab mu ära” (!?!?!?) Hmz…. Et kuidas siis sellistega lihtsalt sõprust sobitad ja nii… Et inimesed peidavad oma alateadvusse kõik selle, mis nende arvates nö päevavalgust ei kannata. Ja kui minu alateadvus suhtleb teiste alateadvustega, siis vahel talle tundub natuke nagu et ehk oleks mind vaja ikkagi kellegi eest kaitsta. Aga, hm…, mulle väga ei meeldi see pidev kaitsehoiakus olek.

Praegu tuli mõte, et keda ma siis ikkagi kaitsen? Kaitsen teisi minu ja nende endi eest? Võimalik… Tunnen, et olen kaitstud, et mind pole vaja kaitsta, et kõik on niigi ideaalne igal hetkel nii nagu kõik on.

Tagasi eilse juurde… Mida siis teha? Palun, et mu alateadvus, õnnistatud, pühitsetud, valgustunud (mingil määral; valgem võib-olla kui mitmetel teistel) – näitaks teistele valgust, paneks teiste “pimedates” alateadvuse sfäärides väikse tulekese põlema. Näitaks inimestele, kes nad on, ning seda armastavalt, hoolivalt, pehmelt, õrnalt. Nii et nad näeksid ja taipaksid, et see osake neist väärib ka armastust, vajab armastust ja et selle armastamise, aktsepteerimise ning tähelepanu läbi saab inimene muutuda ühtsemaks, terviklikumaks…

Ma näen, et mulle see töö mõjub. Väga hästi mõjub. Rohkem polegi vaja midagi öelda praegu.

Posted in kogemus, praktika üliteadvuses, vaim | Leave a comment

Kogemus

Siin on minu viimatise grupis toimunud lõimumise kogemuse jagamine :)

Üldiselt olid teemad lõimumine, üliteadvuse/vaimenergia tasemelt kohtumine oma alateadvusega, väike tegevus temaga, siis üliteadvuse kohtumine tavateadvusega ja väike tegelemine temaga.

Kuna mõned inimesed olid esimest korda kogemisel, siis Kristiina võttis nendega rahulikult. Ei ole ülbe (mina). Tuleb mõte “armastust teile!” :). Vaigistan tavateadvuse, lõimun üsna kiiresti ära, lähen algallika juurde “sööma”. Lasen oma kehal puhastuda, lahti lasta rakkudes neist mälestustest, harjumustest ja (midagi oli veel) kogemustest (?), mis ei ole minu parimaks hüvanguks. Tunnen, et neist võin vabalt lahti lasta, pole mingit tarvidust kinni hoida. Askeldan seal oma aja. Kui hakatakse tegevusega edasi minema, siis tulen algallikalt tagasi ning ühinen :)

Läheme iseendasse, rinnakusse, südamesse. Olles oma üliteadvuses otsime oma alateadvust. Kristiina pakub välja eri küsimusi, eri taotlusi, et alateadvuseni jõuda. Ei mäletagi kuidas täpselt, aga ühel hetkel on ta seal. Näeb välja umbes selline nagu Sõrmuste isandate triloogia filmidest Gimli:

Selline väike viiking. Ainult, et tal on ühes käes (paremas) see kirves ja teises (vasakus) kilp. Ta on “alati valmis”, valvel. Ta pole agressiivne, ei lähe kellelegi ise kallale, selles mõttes on ta täitsa rahulik, aga ta on pinges, sest ta on KOGU AEG valvel. Ta ei räägi. Ta on valvel. Järgmiseks lõimun vaimenergiana osaliselt oma alateadvusega. Tunnetan, kuidas mu alateadvus ennast tunneb. Lähen justkui oma alateadvuse (Gimli moodi tegelase) sisse. Käed võtavad kilbi ja kirve hoidmise asendi. Keha on täiesti pinges, täiesti valmis ründama, KUI peaks vajadus tekkima. See alateadvuse tüüp ongi selline, et ta on koguaeg valvel. Ta laseb teistel teadvuse tasanditel (tavateadvus, vaimenergia/üliteadvus) suhelda maailmaga, teiste inimestega, katsetada igasuguseid asju jne. Ta on täiesti okei sellega. Aga ta on kõigele vaatamata koguaeg valvel. Ta ei hoiaks mind tagasi katsetamast, kui ta saaks. Tema jaoks on okei, et ma katsetan. Et ma suhtlen. Et ma astun välja kaitse- või kaitstud olekust. Aga ta on koguaeg valvel. KOGU AEG. Kui keegi teeks kusagil natuke vale liigutuse, liigutaks näiteks oma näpu mulle liiga lähedale (nii piltlikult või siis päriselt), siis see Gimli-tüüp viskaks kirvega kohe. Ei mingit väikest pahandamist ega midagi vaid üks vise ja lõplik, surnuks kohe, väga kindlalt ja otsustavalt. Aga ta ei tee seda üldse uisapäisa. Ta ootab. Pingsalt. Samas rahulikult ja nagu tagaplaanil. Ma enne ei teadnudki, et ta selline on, et ta muudkui sedasi ootab. Kuna alateadvus on keha teadvus, siis see on läbi aegade põhjustanud ka mu kehale palju pingeid. Ohjah.

Vaatame läbi oma üliteadvuse alateadvuses olles ühte aastat oma alateadvuse elust ühe minuti jooksul. Aeg-ruum on moonutatav, teate. Ja ta ootab, valvab, terve selle aasta.

Vaatame, kuidas alateadvus toimib olukorras, kus tema abi on tarvilik, või kus ta üritab väljendada oma kaitsvat funktsiooni, oma abi. Kristiina ütleb, et “selle vaadatud aasta jooksul teil ikka on mingi situatsioon, kus tekib mingi vaidlus või muud moodi ebameeldiv olukord (kus keegi mind “ründab”), kus alateadvus arvab, et nüüd on tema kord oma tööd teha ja avalduda.” Ja selle aasta jooksul ei toimu midagi. Võib-olla polegi seda toimunud või võib-olla see ei realiseeru päris nii, nagu piltlikult tundus. Aga kui nüüd küsisin, et mis siis saaks, kui tekiks “olukord”. Siis tuligi see vastus, mille eespool juba ära kirjutasin – see kirve viskamise pilt. Tähendab, ta vaikselt ootab ja ootab ja ootab ja ootab, ja võib-olla mitte kunagi ei tule seda olukorda, kus tal tuleks mind sedasi kaitsta, aga siiski on ta koguaeg valmis selleks, et seda tuleb teha. Ta ootab, valvel, valmis – pinges, kogu aeg.

Mida mina, vaimenergiana, saaksin teha oma alateadvuse jaoks/heaks, et ta end paremini tunneks? Isver. Ma ei tea. Ta on nii pinges, ta ei suhtle/räägi. Ta ootab. Siis meenub, et ma ju tean. Ma ju tean alati kõike. Ma tean, mida teha, et ta tunneks end paremini. Ma tean, äkitse, et ta suhtleb teistega alateadvuse tasemel. Kui järgmine kord kohtan sind, siis minu ja sinu alateadvus suhtlevad omavahel. Huvitav :) Teen talle ettepaneku suhelda teiste alateadvustega avatumalt. Meenub audio, üks intervjuu, kus räägiti ühest rikkast mehest USAs aastakümneid tagasi. Ta jagas inimestele raha, kui nood küsisid mingi projekti või ettevõtmise jaoks. Ta jagas seda üsna heldelt. Mõned inimesed mõtlesid seda ära kasutada, minna küsida temalt raha millegi jaoks ja pärast lihtsalt rahaga uttu tõmmata. Nad läksid tema jutule, rääkisid, milleks nad raha tahtsid ja kui nad rahaga ära läksid, siis nad tegid teoks need projektid, mille jaoks nad olid raha küsinud – see mees rääkis nad ära neid projekte tõesti ellu viima. Ja nad tegid seda ja nad olid edukad ja nad olid rahul. Minu ettepanek minu alateadvusele – kui me käime ringi mööda elu ja maailma jne ja kohtame teisi olendeid ning meie alateadvused suhtlevad omavahel, siis mu alateadvus oma kilbi ja kirve asemel võiks kasutada sellist taktikat, et suhtub igasse alateadvusse, mida ta kohtab, kui sõpra. Ta suhtub nüüdsest igasse, keda kohtab, suure armastuse, avatuse ja sõprusega ning suheldes teise alateadvusega avaldab suurt tänu, rõõmu, tunnustust, selle eest, et teine alateadvus tema niiiii hea sõber on. “Milline rõõm on kohata sellist sõpra, nagu sina!” Ta räägib ära teise alateadvuse, nii et teine alateadvus hakkab ka uskuma, et me olemegi sõbrad! :D Milline kavalus! :) Milline headus! Milline rõõm! Milline vabadus! (kõigest sellest pingest) valmisolek on olemas ju ka edaspidi – valmisolek suhtlemiseks, armastamiseks, tunnustamiseks, koos rahus arenemiseks. Namaste! :) Nii palju meeldivaid tutvusi ootamas ees… :)

Kallistasime. Minu südame ruumis lõime klaase kokku ja jõime vett veiniklaasidest. Hea läbisaamine sisemuses on ikka väga oluline :) Tean, et edaspidi kohtume südameruumis sageli.

“Ma palun, et minu alateadvus teeb minuga koostööd minu kõrgemaks hüvanguks.” “Loomulikult!”

“Ma armastan ja austan oma alateadvust ja soovin oma alateadvusega olla pidevas koostöös.”

Lahe. Tore. Mõnus. :)

Lähme edasi. Tõuseme päiksena kõrgemale ja vaatame oma tavateadvust üliteadvuse tasandilt. Kuna paar nädalat tagasi sai oma tavateadvusega juba sõprust loodud ja oma tavateadvust puhastatud, pühitsetud, pühaks tunnistatud, siis temaga on lihtne. Ta on sõbralik, usaldav, avatud, lõbus, asjalik, tegus, tore, aus ja otsekohene.

Läheme “tema poole”. Keskkond on selline kollakaspruunikasrohekas meedium, millest ilmuvad esemed. Ta otsib oma võtmekimbu ja seal ongi uks, mille ta lahti keerab. Olen natuke imestunud, et milleks talle lukk ja võtmed.. ja et miks tema kodu minus lukus käib… Ta ütleb, et ega selleks polegi vajadust, talle lihtsalt meeldivad lukud-võtmed ja neid kasutada. (nüüd meenub et ka mulle meeldivad väiksed tabalukud väga, isegi kui pole neid tarvis kasutada, olen alati elevil, kui neid näen kasvõi, juba väiksest peale :D) Lähme tuppa. Keskkond on endine – kollakaspruunikasrohekas meedium. Seal on diivan, kraanikauss, ta peseb õunu ja koorib neid. Lihtsalt talle meeldib… Ta räägib, et kuna olen võtnud lugeda ja ta on selle läbi teadlikuks saanud sellest, et elame piiramatu potentsiaali väljas, millest kollapseerime oma “füüsilist maailma” oma keskendumise ja valikute abil, ja ta on minuga heades suhetes ja näinud-kogenud selle kõige tegelikkust ja tõde, siis ta on võtnud oma maailma ka selline olema. Mu tavateadvuse maailm on potentsiaali maailm. Ta kollapseerib seal neid “asju”, mida hetkel soovib/vajab/tahab. Ta ei tunne vajadust omada asju. Ta tunneb, et “omab” neid hetkedel, mil soovib ja pärast pole oluline neid omada, vast tänu sellele, et on õppinud elama hetkes. Näiteks praegu kui istun siin ruumis siin toolil, siis on see minu tool, minu ruum. Mulle meeldivad need siin praegu ja hea on neid siin praegu omada. Aga ma ei taha neid omada homme või kui ma lähen siit ruumist ära ja tahan minna mujale jne. Ma oman seda, mis on mu ümber praegusel hetkel. Ja pärast ma seda enam ei oma ja mul on pärast teine ümbrus jne. Woah. Ma olen vaimustatud, et mu tavateadvus on selline. Ta on sellega väga rahul. Ta on õnnelik. Talle meeldib see mängulisus, see kergus, see potentsiaali väli, see kõikvõimalikkus. Ma olen hämmastunud… Lahe! :)

Vaatan ühte päeva minu tavateadvuse elus ühe minuti jooksul. Talle ei meeldi see, et ma hommikul ärkan ja siis hakkan lõimuma ja lähen algallikale sööma. Talle ei meeldi selle juures see, et ma ta üles äratan ja siis jälle vaigistan… Ta ütleb et “otsusta ära siis, on äratus või pole…” Et ma teeks oma hommikuse vetsus käimise ja esimesed mõtlemised vaiksemalt ja ei ärataks teda üles enne kui päris üles ärkamine on. Siis hakkab söögi tegemine, asjatamine, lugemine, mängimine jne. Talle meeldib kõik mida ma teen, kui seal saab mõtlemisega midagi teha. Samuti meeldib talle kogemine. Teen mahla, segan suvalisi asju kokku, mõnikord maitseb, mõnikord ei maitse, paneme tähele, teeme järelduse – alati saab teha “kogemuse saamine – tehtud”. :) Linnuke kirjas :). Talle meeldib. Ta ütleb, et pole vahet, kas kasutan teda tööga tegelemisel või millegi muuga tegelemisel. Talle meeldib, kui tal on tegevust (kui ta on ärkvel).

Teisi kohtab ta rõõmsalt. Kallistab kontrollimatult end teiste ümber põimides. Ta on andev, armastav, rõõmus, lõbus, tantsisklev, samas asjalik, tegus, igal võimalusel hakkamas. Võtab meelsasti vastu kõik “hea”, mis tema ellu tuleb. Ja kõik on ju hea :D. Õhtuks ei ole ta väsinud. Ikka on rõõmus, lõbus.

Kas mu tavateadvus tunneb, et miski piirab teda? Ta ütleb, et see “meie kokkulepe” (justkui talle oleks see olnud peale surutud), et “kõike tehakse vaimenergia parimaks hüvanguks”, tundub talle piirav. Et tal ei sobi mulle mingit “käru teha”, midagi destruktiivset teha… Ütlen, et ta ise oli ju nõus selle kokkuleppega, ta ju ise ka sõlmis selle, ise valis. Ta nõustub, kui vaatab seda kui valikut, mitte kui kohustust, siis energia muutub. Siis taipan, et see pole ju ainult minu (vaimenergia) parimaks hüvanguks, see on ju tema parimaks hüvanguks ka. Ei saa ju teha midagi ühe heaks ja teise mitteheaks. Me oleme ju lõpuks ikkagi üks. Ta nõustub, tajub seda kui tõde. Ta näeb, et kui ta teeb midagi, mis pole hüvanguks, siis pole see ka tema hüvanguks. See on siis hoopis destruktiivne, ennast saboteeriv, hävitav. Ta nõustub, et see ei meeldiks talle. Talle meeldib see tore maailm rohkem :)

Tänu juba mõnda aega kestnud tööle tavateadvusega ja lõpuks veel tavateadvuse puhastamisele ja pühitsemisele on meie koostöö tore. Olen mõnda aega kasutanud taotlusi: “Minu vaimenergia lõimub minu tavateadvusega nii, et minu vaimenergia jääb juhtima minu tavateadvust.” “Minu vaimenergia armastab minu tavateadvust ja minu tavateadvus armastab minu vaimenergiat.” “Kogu minu olemus laseb minu vaimenergial juhtida kogu minu olemust.” jne. Kristiina räägib, et tavateadvus tahab, et keegi teda juhiks. Kui seda ei tee oma vaimenergia, leiab tavateadvus kellegi teise end juhtima. Minu tavateadvus on juba mõnda aega tänu praktikatele elanud minu vaimenergia juhtimise all. Talle meeldib see. Erinevate praktikate käigus olen täielikult vabanenud vajadusest tunda hirmu. Hirmud vahel tulevad, kuid ma “näen nad läbi”. Ma ei ela hirmudes, pigem elan suures usalduses ja rahus ja armastuses. Tavateadvusele meeldib see. Ta arvab, et hirmud on koormavad talle. Isegi destruktiivsed, nüüd näeb. Talle meeldib see rõõmus maailm, avastatav maailm, loodav maailm. Talle meeldib see, kuhu vaimenergia juhtimise all jõudnud on. Tavateadvus täiesti usaldab mu vaimenergiat, ka oma juhina, ja seda kogemusest.

Räägime ka alateadvusest. Tavateadvus juba teab, et “ma olen midagi teinud alateadvusega. Ta ei seisagi enam jäigalt, suhtlematult, pingsalt “värava” juures, muudkui oodates?!” Väga tore. Alateadvus ühineb meiega, suhtleme, rõõmustame, kallistame.

Nii nalja pärast proovime kõik üheks saada. See on lihtne. Tantsime üheskoos selles eluvoolus. Oleme rõõmsad.

Kristiina räägib hiljem, et võiks oma erinevate teadvustasanditega veel tööd teha. Kontrollida, kuidas neil läheb. Mingil hetkel lõimime nad kõik üheks, saavutame ainuteadvuse (oli nüüd õige sõna see?). Tunnen, et olen sinna teel. Et see “lõplik” seisund saabub varsti. Vahel on juba tunne, et olen üks.

Nüüd on homme. Kogu see kogemus oli eile. Tunnen, et on veel vaja puhastuda, pühitseda. Käia mõnes kohas, kus on käidud seda juba tegemas. Aga sisuliselt, ma ei suuda neid kihte enam hästi eraldada. Kui hakkan seda lahutamist õrnaltki tegema, üritades vaadata korraga ühte teadvustasandit, tunnen päris selget tõrget, lahku rebimise algust ja tean, et seda ei tasu teha. Edasi tuleb minna juba nii nagu on, küll puhastades, sättides, harjudes, õppides. Aga tagasi enam minna ei saa… Meenub kohe ka Kristiina poolt täna jagatud video, hundiga. Dare. Change.

Posted in kogemus, praktika üliteadvuses, vaim | Leave a comment