Pühapäeva õhtul osalesin järjekordsel igakuisel Ettevõtlusjooga Skype-vestlusel. Üheks mitmest teemast oli lõdvestumine, täielik lõdvestumine, oma elu elamine lõdvestunult, vabana pingetest, mis meie ellu ei panusta, vaid pigem takistuseks on.
Pinged
See on olnud teema minu jaoks minu elus omamoodi juba vast mitu aastat. Millalgi hakkasin märkama, et kannan oma kehas pingeid tavateadvusele täiesti mõistetamatutel hetkedel. Näiteks lebades voodis kallima kaisus surusin alateadlikult täie jõuga oma hambaid kokku – see polnud ju tegelikult mu jaoks mingi raske läbi elu rühkimise kogemus.
Kõht
Seejärel hakkasin märkama erinevaid pingeid oma kehas ka teistel hetkedel ja teistes kohtades. Millalgi tegelesin aktiivselt kõhu piirkonnaga. Päris palju reklaamitakse või õpetatakse meile, et “tuleb kõhtu sees hoida”, et “kena ja sale tüdruk … – tõmba kõht sisse!” See on ju pinge. Ma ei arva, et ma ei võiks kunagi oma kõhulihaseid kasutada ega trenni teha ega nii – aga koguaeg olla sissetõmmatud kõhuga? Hakkasin kõhtu hingama. Lasin oma kehal olla. Ja avastasin ka, et vahel on kõht pinges mitte sellest, et ma oleks kõhu sisse tõmmanud, vaid seal pesitsevad muud pinged. Hakkasin märkama, millal nad tekivad, mis neid esile kutsub. Näiteks, kui minnes kellegagi kohtuma jäin bussist maha, oli alakõht kohe pingeid täis. Isegi kui mul oli mobiil ja sain helistada sõbrannale ja öelda, et tulen veidike hiljem, ja isegi kui talle sobis see ka täiesti hästi – minu kehasse olid tekkinud pinged. Lihtsalt hingasin, andsin pinged vabaks, lõdvestusin, elasin edasi.
Jalad
Umbes aasta tagasi sattusin füsioterapeudi juurde. Ma ise ei teadnud millegi üle otseselt väga kurta, aga tulemus oli, et pandi paljud luud-liigesed paika.
Mitu kuud hiljem läksin jälle. Tundus, et miski on jälle korrast ära läinud. Füsioterapeut, kelle juures olin ka varem käinud ja kes oli mu paika pannud, vaatas mu keha üle ja küsis mu käest “kas sa oled sõjas käinud?” Küllap see oli sisemine sõda olnud… Ma polnud isegi kukkunud ega end kusagilt ära tõmmanud.
Hüppeliigesed olid jälle paigast ära. Sain nad paika tagasi ja kaasa ka mõned harjutused, millega oma hüppeliigeseid tugevdada. Taipasin, et peale eelmist keha korda saamist olin üritanud oma “parema äranägemise järgi” ÕIGESTI käima hakata ehk oma arunatukese järgi hakkasin jalgu hoidma käies nii, nagu arvasin, et on õige. Rääkisin sellest ka terapeudile, kes selle peale muigas. Mõistsin, et mu keha on targem, kui ma olen arvanud.
Hakkasin uuesti käimist õppima – seekord lõdvestunult ja oma keha usaldades. Las ta käib nagu heaks arvab. Kui kusagilt lähevad lihased väga pinge, siis teadlikult lõdvestan ja venitan neid. Vajadusel ka masseerin väga pinges kohad jälle lahti.
Lõdvestuma õppimine vees
Mais ja juunis sattusin Crystali ja mitme teise toreda merineitsiga Kalev SPAsse kolmel korral snorgeldama ning vabasukeldumist ja veeteraapiat proovima. Need olid minu kolm esimest snorgeldamist ja taas vees olemine peale mõningast pausi.
Noorena käisin aastaid ujumistrennis. Ka võistlustel käisin. Hiljem olen sattunud aeg-ajalt kuhugi natuke suplema või vahel mõnda SPA-sse või veekeskusesse hullama, aga basseinis edasi-tagasi ujunud polnud enam tükk aega. Ujumisele mõeldes meenus teatud vaatenurgast “vees rabelemine” – sai ju kunagi ujutud ideega seda aina kiiremini teha…
Tahtsingi nüüd õppida lõdvestunult end vees liigutama. Veekartust polnud. Soov lõdvestuda oli. Snorgeldamise mask ja toru annavad suurepärase võimaluse ujuda nii, et ei pea hingamise pärast pead veest välja tõstma, ei pea kaela pingutama, et saaks hingata. Lestad annavad võimaluse rutem edasi liikuda. Vabasukeldumine võtab küll võimaluse sügaval toruga (või üldse) sisse-välja hingata, aga samas paneb fookusesse võimalikult väheste liigutustega võimalikult palju saavutada, sest iga liigutus = hapniku tarbimine.
Mulle väga meeldis keskenduda vees lõdvestumisele. Läksin sinna selle ideega ja see oli väga hea keskkond, et täiesti keskenduda just sellele igas oma liigutuses. Isegi kui vahel leidsin end jälle rabelemast, tulin tagasi lõdvestumise juurde. Vees ei olnud muu elu enam mõttes, muud teemad, mis kõik toimumas on, seal oli lihtne keskenduda just praegusele.
Peale esimest snorgeldamist tekkis vestlus ühe sõbraga (tänud S.!), mis tõi minu tähelepannu selle, et saan vees õpitut ehk võimalikult lõdvestunult tegutsemist tuua ka oma igapäevaellu. See tõusis fookusesse veel rohkem kui varem.
Lisaks juhtus nii, et kolmandal snorgeldamise korral olime Crystaliga kahekesi – sain tema täieliku tähelepanu ning veeteraapia maitseproovi osaliseks :) See oli väga lõdvestav, vabastav ja muud moodi super kogemus!
Praegu
Pühapäevaõhtusel Skype-vestlusel Ettevõtlusjooga programmis osalenutega sai vastu võetud väljakutseid stiilis:
- mis mind lõdvestab?
- mida ma saan teha, et täielikult lõdvestuda?
- kuidas ma saan elada oma elu ja teha oma tegemisi olles täielikult lõdvestunud?
- mida toob minu ellu täielikult lõdvestunud tegutsemine?
- mis mu elus muutub, kui olen täielikult lõdvestunud?
Täna, teisipäeva hommikul, tundus mulle, et kogesin suuremat muutust sel teemal. Tagasi mõeldes taipasin, et tegelikult algas muutus juba eile õhtul, mil enne magama minekut andsin kuidagi väga kiiresti ja peaaegu märkamatult vabaks väga palju pingeid koos nende tekitajatega. Otsustasin täielikult lõdvestuda. Tänaseks hommikuks oli see seeme kasvanud – kui hommikul leidsin end jälle hambaid kokku surumas, otsustasin selle tegevuse lõpuks ometi lõpetada. Lasin lahti.
Seda tehes kogesin, justkui mul tuleb lahti lasta kõigest või vähemalt väga paljust.
Ma tajun, kuidas pingeid põhjustab muretsemine. Ja kuidas muretsemine tuleb sellisest planeerimisest, kus ma soovin, et asjad läheksid nii, nagu ma olen plaaninud. Kui ma hoian kinni sellest pildist, kuidas mu elu peaks lahti rulluma ja üritan kogu Universumit sellesse pilti suruda ja nii tegutsema sundida, üritan Elu kontrollida – ma tunnen, kuidas ma justkui hoian kinni ankrust, olles (kiirevoolulises) jões [niisi kujundlikult, energia kirjeldamise mõttes, kus vees hingamine pole üleüldse mingi teema :D].
Kui ma lasen ankrust lahti, lasen lahti plaanidest, lasen lahti muredest, lasen lahti pingetest, lasen Elul end kanda, lasen Universumil ja kõigel selle sees end toetada, endaga mängida, rõõmsalt koos-luua hetkes… siis ma voolan. Ma lõpuks ometi tõesti voolan. Jah, neid hetki on olnud, mil olen olnud voolus, kord suuremal ja teinekord vähemal määral. Aga kusagil selle all… või nende hetkede vahel, olen jälle leidnud mõne ankru, millest kinni haarata… Isegi mitte inspiratsioonist, vaid muljest, et nii tulekski elada. Tuleks teada, kuhu ma lähen. Tuleks teada, mida ma tahan luua.
Ma olen teadliku loomise ajanud sassi sellega, et “mõtlen välja ja siis tean, mida ma tahan luua”. Taipan nüüd, et teadlik loomine on hoopis igas hetkes teadlik kohalolek ja sellest teadlik olemine, mida ma siin ja praegu selles hetkes loon. Milliseid tundeid ma loon? Ja milliseid tundeid ma kogen, luues seda, mida ma hetkel loon? Olla sellest teadlik ja tänu sellele omada võimet valida, kas ma soovin jätkata tehes seda tegevust või soovin valida ja luua siin ja praegu oma ellu midagi muud.
Kõigest lahti laskmine tähendab ka identiteedist lahti laskmist. See loob olukorra, kus justkui pole teadmisi, kuid olles ühenduses oma puhta tervikliku vaimenergiaga on tegelikult alati olemas Teadmine ja kõik vajalikud vastused kõigile olulisetele küsimustele. See on tunne, nagu poleks jalge all kindlat pinda. Ja samas on see täiesti okei, sest voolus olles ei olegi kindlat pinda. See lihtsalt vajab veidike harjumist.
Meenuvad laulusõnad:
“Life is a rollercoaster
just gotta ride it”…
Estonian 
English