Kodu ja ruum ehk Feng Shui minu moodi

Ma olen kaua tundnud endas mingit huvi Feng Shui vastu… Jah, ma olen vahel võtnud kätte mõne raamatu või ette mõne kursuse ja hakanud lugema või kuulama ja vaatama… Ja ma pole läbinud ühtegi kursust ega läbi lugenud ühtegi raamatut sel teemal.

Algus on sageli olnud entusiastlik ja põnev. Bagua ka. Ja siis ma satun selle otsa, et mõned lähtuvad sellest, kuidas asetsevad ilmakaared ja teised lihtsalt sellest, kus asetseb peauks – koolkonnad?? Siis ma satun segadusse, see kõik tundub nii keeruline, justkui välja mõeldud, ja ma jätan selle sinna paika.

Vahel ma olen alustanud kohe Baguast. Ja lähtunud ükskõik millest. Sellest ideest, et isegi kirjutuslaua peal võib Feng Shuid teha, võttes lauda kui eraldi üksust, võttes oma istekohta kui peaust. Ladusin asju ümber; panin midagi lauale, mida varem polnud; paigutasin midagi laualt ära, mis varem laual oli. Mõnda aega oli tore, aga siis kadus “võlu” ära.

Ken Lauher

Mõnda aega tagasi sattusin Feng Shui õpetaja Ken Lauheri otsa. Oma kodulehel pakub ta tasuta 3-osalist videokurust. Sellest üsna lühikesest kursusest olen ma isegi suure osa läbi vaadanud.

Mis mulle tema juures väga meeldis, oli see, et ta vähemalt alguses vähemalt rääkis, et “igaüks oskab Feng Shuid”, vähemalt selline mulje jäi mulle. Ja minu mälus oli seal veel, et “eriti naised, kasutades oma intuitsiooni – oskavad Feng Shuid”. Super!

Minu mälestuses ta rääkis, et “ei ole nii olulised igasugused kujukesed ja muu kraam, et osta igasugust “kila-kola” ja paigutada seda ruumi mingite kindlate õpetuste järgi” jne. Mulle kõlas see päris lahedalt :)

Keni materjale edasi lugedes/kuulates jõudis ta ikkagi välja kujukeste, elementide jmt juurde. “Pane sinna midagi x värvi”; “pane tänna midagi puidust” jne. Sinna see minust jäigi.

“Clutter”

Ühel päeval sattusin selle artikli otsa: How Clutter Affects Your Brain (and What You Can Do About It).

Hmmm… Kuidas tõlkida sõna “Clutter”? Prügi? Rämps? Risu? Kraam? Asi on selles, et see, mis ühe jaoks on see nö prügi või kraam, võib teisele osutuda väga kasulikuks asjaks.

Need on need liigsed asjad, millega me end ümbritseme ja oma pead täidame, mis võtavad ära osa meie energiast, ajast ja ruumist sedasi, et olles täielikult teadlikud me ei valiks oma energiat, aega ega ruumi sinna panustada. Vähemalt mitte siin ja praegu. Need asjad, tegevused, ideed võivad olla olnud meile olulised, aga nende aeg meie jaoks on möödas – nüüd nad on lihtsalt “kraam” (“clutter”).

Need võivad olla ka asjad, mida me oleme kokku korjanud arvates, et ühel päeval on meil seda kindlasti tarvis, kas siis päris sooviga hakata ühel päeval millegagi tegelema või siis näiteks hirmust, et ehk läheb seda millalgi tarvis ja vaat kui hea siis on kui ma olen kümme aastat varem selle omale juba valmis “muretsenud”.

Simplify, Beautify, Purify

ehk Lihtsusta, Ilusta/Kaunista, Puhasta. Selle moto järgi tegutsesin ma vahepeal mitu aastat üsna aktiivselt. Päris palju sai koristatud, asju ära antud, ära müüdud, ära visatud.

Sai loobutud mitmetest “üks päev” mõtetest, mis olid kunagi mind inspireerinud, kuid mis nüüd tundusid ainult koormad. Näiteks hunnikutes ajakirju, mida plaanisin “üks päev” lugema hakata – vaevalt. See oli omamoodi inventuuri tegemise aeg – mis on? Ja mida ma tegelikult sellest kõigest veel tahan? Ning kas ja mida ma hoopis selle asemel tahan?

Vahel tahtsin hoopis ruumi, tahtsin kergust, tahtsin vabadust. Ka asjadest. Eks see “simplify”/”lihtsusta” kandis ennast neis tegevustes täielikult. Kui eemaldada kõik see, mis hoiab pidevas tegevuses, mis täidab meeli, koguaeg on pikk nimekiri asjadest, mida tuleks “üks päev” teha – kui see kõik eemaldada, siis jääb järgi mingi tuum. Tekib see ruum, kus saab küsida: mis nüüd? Mida ma nüüd ja praegu tegelikult tahan? Ja kui vahel on vastuseks “lihtsalt olla”, siis on olemas ka aeg ja ruum, kus seda teha. Ja vahel tõesti lihtsalt olla.

Laura blogi

… ja siis ühel päeval lugesin Laura blogist postitust tema köögist. Ja siis kukkusid puzzle tükid paika ja ma sain aru! :)

See tunne, mida Laura kirjeldab, mis minu sõnades on harmoonia, terviklikkus. Omamoodi ka kord – iga asi on just seal, kus on tema koht, kuhu ta kuulub. Ja mitte sunnist, vaid loomulikult, harmooniliselt. Sest siin ja praegu lihtsalt nii on… Ma nagu niiiii teadsin seda tunnet!

Laura blogi inspireeris mind tegutsema oma kodus.

Ma teadsin juba tükk aega, et oli veel asju, mis ei kuulunud enam minu juurde, millel oli aeg minna. Ja oli teisi asju, mille koht ei olnud enam seal, kus nad ikka veel seisid, vaid lihtsalt mõnes teises kohas. Ja ma teadsin kuhu nad panna. Ma teadsin, et ma teadsin.

Feng Shui minu moodi

Kuigi ühes oma blogi postituses ütleb Ken Lauher, et “number 1 põhjus, miks inimesed hakkavad kasutama Feng Shuid, on see, et nad tahavad rohkem raha ja küllust”, siis minu jaoks on Feng Shui tuum harmoonia, rahu, energia vaba ehk takistusteta liikumine. Ma taipasin seda siis, kui olin lugenud Laura blogi ja hakanud tegutsema.

Ma taipasin siis, et tõepoolest igaüks oskab Feng Shuid – just sedasi, mis tema jaoks Feng Shui on.

Ma taipasin, et ei ole oluline järgida kellegi teise tehtud skeemi ega ettekirjutusi, vaid oma intuitsiooni – nagu minus oli kõlama jäänud info Ken Lauheri videotest.

Kui minu jaoks see, mis mind Feng Shui poole on tõmmanud, on olnud otsing harmoonia järele, siis oma intuitsiooni järgides oma kodus harmoonia loomine igal tasandil ongi see, mis minu jaoks on Feng Shui. Kui ma võtan selle jaoks aega, võtan selle ette, lähtun harmoonia loomisest ja oma intuitsioonist ja loon või muudan oma kodu kõigest sellest lähtuvalt, siis ma saangi tulemuseks selle harmoonia, mida ma olen raamatutest ja kursustelt õppida üritanud.

Kui ma pean meeles, et see, mis mingi süsteemi jaoks on tähtis, võib minu jaoks vabalt olla üleliigne kraam (“clutter”), ja mulle võivad hoopis teistsugused asjad meeldida, seni on kõik väga hästi.

Ma võin igale poole panna need asjad ja seda värvi, nagu minuga hetkel kokku kõlab. Ma võin igal hetkel need kõik asjad jälle ümber paigutada; neist lahti lasta, kui on aeg; midagi juurde hankida, kui on aeg – olla iseenda elu voolamises; harmoonias iseendaga ja oma elukeskkonnaga.

Ma võin lähtuda sellest, mis on Minule oluline ja siis – nautida hetki ;)

Nüüd mulle tundub, et olulisem kui Feng Shui reeglid, on teada, mis on see, mida ma otsinud olen? Mida ma tahan nüüd luua? Ja siis luuagi just seda. Sisimas me juba teame, kuidas… Kui vaid kuulata :)

Posted in kasvamine, kodu, kogemus, praktiline, harjutus, taipamine | 1 Comment

Vabadus Lugudest

Just praegu olen õnnelik ja rahus :)

Tõesti.

See siiski ei tähenda, et olen nii veetnud viimased 2 nädalat. Isegi paar tundi tagasi polnud ma selles olekus, kus nüüd. Lihtsalt niisama – vaba, õnnelik. Kusjuures tunne on selline, et ma olen vaba “loost”. Teiste lugudest ja vast ka enda omast…

Ma pole juba aastaid vaadanud teatud sorti filme, kuna ma kippusin väga kaasa elama filmidele, neisse sisse minema, nende Lugusid iseendas läbi elama. Aju jaoks pole ju vahet, kas on mõte, “reaalsus” mu ümber, lugu raamatust, film – sama teeb välja. Siis millalgi ma hakkasin vältima teatud sorti filme, selliseid, mis mulle ei meeldinud.

Terve tänase päeva tundsin end teadmata põhjusel kuidagi veidralt. Nagu unise/uimase/väsinu segu. Tegin seda, mida oli vaja teha, aga omal oli tunne, nagu oleksin kusagil vati sees olnud. Ega täpselt ei oskagi seda tunnet/kogemust kirjeldada.

Kui töölt koju jõudsin heitsin peagi pikali. Lihtsalt ei tahtnud ega viitsinud mitte midagi teha. Selline tunne oli, et olen väsinud. Nagu oleksin väsinud kõigest: söömisest, seedimisest, õppimisest, sellest elust. Aeg-ajalt tuli pähe küsimus “Miks?” Mõni vastus tuli ka… Ei olnud isegi mingit erilist tugevat tunnet, ei ahastust ega mõttetust ega muud sellist. Võib-olla ainult tüdimuse ja väsimuse tunne. Heitsin siis pikali. Puhkasin.

Peale umbes paaritunnist uinakut ärkasin ja leidsin, et elukaaslane vaatab ühte filmi, mille kohta olin varem mõelnud ja öelnud, et see on üks neist filmidest, mida mina küll vaadata ei taha. Eks ta oligi hakanud seda ju üksi vaatama. Avastasin aga, et otseselt midagi tegemata ega püüdmata kuidagi kindlat moodi olla – see film justkui ei puudutanud mind üldse. See oli nagu kellegi teise lugu. Selline lugu, mis mitte kuidagi ei ristunud minu maailmaga. Ma pole kindel, kas midagi taolist nagu selle filmi sisu on tegelikult kellegagi toimunud või mitte – minu sees oli sügav rahu ja vabadus ja sõltumatus: teiste lugudest. Ja vist isegi ka mu oma olnud lugudest. Ja samas täiesti ka lubamine kõigil teha nende enda valikuid, vastutada nende endi elude eest, otsuste eest, surmade eest – lasta neil endil vastu võtta tagajärjed.

Ei olnud enam seda tunnet, et “tehke, mis te teete, aga jätke mind sellest välja”. See oli asendunud tundega, et kui ma valin selle, mida ma valin, siis justkui ei saagi mind kaasata sellesse millessegi muusse – me justkui ei teagi teineteise olemasolust midagi. Ja see ei tule sellega, et ma väldin seda, mis mulle ei meeldi. See tuleb sellega, et ma valin selle, mis mulle sobib, annan vabaks kõik muu, olen siin kus ma olen, kes ma olen ja siis lihtsalt Elu rullubki lahti nii, nagu on minu ja kõigi parimaks hüvanguks vastavalt meie valikutele, soovidele, eelistustele ja olekule.

Vabadus on lihtsalt üks võimalik valik.

Sellega kaasneb muidugi teistele nende täieliku vabaduse andmine, püüdmata kedagi, tema elu ja valikuid kontrollida; lasta teistel kogeda nende valikuid, otsuseid, loomingut, tagajärgi kõigega, mis sellega neile kaasneb, olenemata sellest, kas ma ise midagi sellist valiks või mitte. Ja seda vajadusel kuni teatud mõttes lausa ekstreemsusteni…

Posted in kasvamine, kogemus, taipamine, tänulikkus | 2 Comments

Elada täielikult lõdvestunult :)

Pühapäeva õhtul osalesin järjekordsel igakuisel Ettevõtlusjooga Skype-vestlusel. Üheks mitmest teemast oli lõdvestumine, täielik lõdvestumine, oma elu elamine lõdvestunult, vabana pingetest, mis meie ellu ei panusta, vaid pigem takistuseks on.

Pinged

See on olnud teema minu jaoks minu elus omamoodi juba vast mitu aastat. Millalgi hakkasin märkama, et kannan oma kehas pingeid tavateadvusele täiesti mõistetamatutel hetkedel. Näiteks lebades voodis kallima kaisus surusin alateadlikult täie jõuga oma hambaid kokku – see polnud ju tegelikult mu jaoks mingi raske läbi elu rühkimise kogemus.

Kõht

Seejärel hakkasin märkama erinevaid pingeid oma kehas ka teistel hetkedel ja teistes kohtades. Millalgi tegelesin aktiivselt kõhu piirkonnaga. Päris palju reklaamitakse või õpetatakse meile, et “tuleb kõhtu sees hoida”, et “kena ja sale tüdruk … – tõmba kõht sisse!” See on ju pinge. Ma ei arva, et ma ei võiks kunagi oma kõhulihaseid kasutada ega trenni teha ega nii – aga koguaeg olla sissetõmmatud kõhuga? Hakkasin kõhtu hingama. Lasin oma kehal olla. Ja avastasin ka, et vahel on kõht pinges mitte sellest, et ma oleks kõhu sisse tõmmanud, vaid seal pesitsevad muud pinged. Hakkasin märkama, millal nad tekivad, mis neid esile kutsub. Näiteks, kui minnes kellegagi kohtuma jäin bussist maha, oli alakõht kohe pingeid täis. Isegi kui mul oli mobiil ja sain helistada sõbrannale ja öelda, et tulen veidike hiljem, ja isegi kui talle sobis see ka täiesti hästi – minu kehasse olid tekkinud pinged. Lihtsalt hingasin, andsin pinged vabaks, lõdvestusin, elasin edasi.

Jalad

Umbes aasta tagasi sattusin füsioterapeudi juurde. Ma ise ei teadnud millegi üle otseselt väga kurta, aga tulemus oli, et pandi paljud luud-liigesed paika.

Mitu kuud hiljem läksin jälle. Tundus, et miski on jälle korrast ära läinud. Füsioterapeut, kelle juures olin ka varem käinud ja kes oli mu paika pannud, vaatas mu keha üle ja küsis mu käest “kas sa oled sõjas käinud?” Küllap see oli sisemine sõda olnud… Ma polnud isegi kukkunud ega end kusagilt ära tõmmanud.

Hüppeliigesed olid jälle paigast ära. Sain nad paika tagasi ja kaasa ka mõned harjutused, millega oma hüppeliigeseid tugevdada. Taipasin, et peale eelmist keha korda saamist olin üritanud oma “parema äranägemise järgi” ÕIGESTI käima hakata ehk oma arunatukese järgi hakkasin jalgu hoidma käies nii, nagu arvasin, et on õige. Rääkisin sellest ka terapeudile, kes selle peale muigas. Mõistsin, et mu keha on targem, kui ma olen arvanud.

Hakkasin uuesti käimist õppima – seekord lõdvestunult ja oma keha usaldades. Las ta käib nagu heaks arvab. Kui kusagilt lähevad lihased väga pinge, siis teadlikult lõdvestan ja venitan neid. Vajadusel ka masseerin väga pinges kohad jälle lahti.

Lõdvestuma õppimine vees

Mais ja juunis sattusin Crystali ja mitme teise toreda merineitsiga Kalev SPAsse kolmel korral snorgeldama ning vabasukeldumist ja veeteraapiat proovima. Need olid minu kolm esimest snorgeldamist ja taas vees olemine peale mõningast pausi.

Noorena käisin aastaid ujumistrennis. Ka võistlustel käisin. Hiljem olen sattunud aeg-ajalt kuhugi natuke suplema või vahel mõnda SPA-sse või veekeskusesse hullama, aga basseinis edasi-tagasi ujunud polnud enam tükk aega. Ujumisele mõeldes meenus teatud vaatenurgast “vees rabelemine” – sai ju kunagi ujutud ideega seda aina kiiremini teha…

Tahtsingi nüüd õppida lõdvestunult end vees liigutama. Veekartust polnud. Soov lõdvestuda oli. Snorgeldamise mask ja toru annavad suurepärase võimaluse ujuda nii, et ei pea hingamise pärast pead veest välja tõstma, ei pea kaela pingutama, et saaks hingata. Lestad annavad võimaluse rutem edasi liikuda. Vabasukeldumine võtab küll võimaluse sügaval toruga (või üldse) sisse-välja hingata, aga samas paneb fookusesse võimalikult väheste liigutustega võimalikult palju saavutada, sest iga liigutus = hapniku tarbimine.

Mulle väga meeldis keskenduda vees lõdvestumisele. Läksin sinna selle ideega ja see oli väga hea keskkond, et täiesti keskenduda just sellele igas oma liigutuses. Isegi kui vahel leidsin end jälle rabelemast, tulin tagasi lõdvestumise juurde. Vees ei olnud muu elu enam mõttes, muud teemad, mis kõik toimumas on, seal oli lihtne keskenduda just praegusele.

Peale esimest snorgeldamist tekkis vestlus ühe sõbraga (tänud S.!), mis tõi minu tähelepannu selle, et saan vees õpitut ehk võimalikult lõdvestunult tegutsemist tuua ka oma igapäevaellu. See tõusis fookusesse veel rohkem kui varem.

Lisaks juhtus nii, et kolmandal snorgeldamise korral olime Crystaliga kahekesi – sain tema täieliku tähelepanu ning veeteraapia maitseproovi osaliseks :) See oli väga lõdvestav, vabastav ja muud moodi super kogemus!

Praegu

Pühapäevaõhtusel Skype-vestlusel Ettevõtlusjooga programmis osalenutega sai vastu võetud väljakutseid stiilis:

  • mis mind lõdvestab?
  • mida ma saan teha, et täielikult lõdvestuda?
  • kuidas ma saan elada oma elu ja teha oma tegemisi olles täielikult lõdvestunud?
  • mida toob minu ellu täielikult lõdvestunud tegutsemine?
  • mis mu elus muutub, kui olen täielikult lõdvestunud?

Täna, teisipäeva hommikul, tundus mulle, et kogesin suuremat muutust sel teemal. Tagasi mõeldes taipasin, et tegelikult algas muutus juba eile õhtul, mil enne magama minekut andsin kuidagi väga kiiresti ja peaaegu märkamatult vabaks väga palju pingeid koos nende tekitajatega. Otsustasin täielikult lõdvestuda. Tänaseks hommikuks oli see seeme kasvanud – kui hommikul leidsin end jälle hambaid kokku surumas, otsustasin selle tegevuse lõpuks ometi lõpetada. Lasin lahti.

Seda tehes kogesin, justkui mul tuleb lahti lasta kõigest või vähemalt väga paljust.

Ma tajun, kuidas pingeid põhjustab muretsemine. Ja kuidas muretsemine tuleb sellisest planeerimisest, kus ma soovin, et asjad läheksid nii, nagu ma olen plaaninud. Kui ma hoian kinni sellest pildist, kuidas mu elu peaks lahti rulluma ja üritan kogu Universumit sellesse pilti suruda ja nii tegutsema sundida, üritan Elu kontrollida – ma tunnen, kuidas ma justkui hoian kinni ankrust, olles (kiirevoolulises) jões [niisi kujundlikult, energia kirjeldamise mõttes, kus vees hingamine pole üleüldse mingi teema :D].

Kui ma lasen ankrust lahti, lasen lahti plaanidest, lasen lahti muredest, lasen lahti pingetest, lasen Elul end kanda, lasen Universumil ja kõigel selle sees end toetada, endaga mängida, rõõmsalt koos-luua hetkes… siis ma voolan. Ma lõpuks ometi tõesti voolan. Jah, neid hetki on olnud, mil olen olnud voolus, kord suuremal ja teinekord vähemal määral. Aga kusagil selle all… või nende hetkede vahel, olen jälle leidnud mõne ankru, millest kinni haarata… Isegi mitte inspiratsioonist, vaid muljest, et nii tulekski elada. Tuleks teada, kuhu ma lähen. Tuleks teada, mida ma tahan luua.

Ma olen teadliku loomise ajanud sassi sellega, et “mõtlen välja ja siis tean, mida ma tahan luua”. Taipan nüüd, et teadlik loomine on hoopis igas hetkes teadlik kohalolek ja sellest teadlik olemine, mida ma siin ja praegu selles hetkes loon. Milliseid tundeid ma loon? Ja milliseid tundeid ma kogen, luues seda, mida ma hetkel loon? Olla sellest teadlik ja tänu sellele omada võimet valida, kas ma soovin jätkata tehes seda tegevust või soovin valida ja luua siin ja praegu oma ellu midagi muud.

Kõigest lahti laskmine tähendab ka identiteedist lahti laskmist. See loob olukorra, kus justkui pole teadmisi, kuid olles ühenduses oma puhta tervikliku vaimenergiaga on tegelikult alati olemas Teadmine ja kõik vajalikud vastused kõigile olulisetele küsimustele. See on tunne, nagu poleks jalge all kindlat pinda. Ja samas on see täiesti okei, sest voolus olles ei olegi kindlat pinda. See lihtsalt vajab veidike harjumist.

Meenuvad laulusõnad:

“Life is a rollercoaster
just gotta ride it”…

IMG_3690v

Posted in kasvamine, kogemus, praktiline, harjutus, taipamine | Leave a comment

Lumi

Pilt eilsest hommikust enne rongiga koju sõitmist.

Ja luuletus rongiaknalt:

Posted in Eesti, foto, loodus | Leave a comment