Kogemus

Siin on minu viimatise grupis toimunud lõimumise kogemuse jagamine :)

Üldiselt olid teemad lõimumine, üliteadvuse/vaimenergia tasemelt kohtumine oma alateadvusega, väike tegevus temaga, siis üliteadvuse kohtumine tavateadvusega ja väike tegelemine temaga.

Kuna mõned inimesed olid esimest korda kogemisel, siis Kristiina võttis nendega rahulikult. Ei ole ülbe (mina). Tuleb mõte “armastust teile!” :). Vaigistan tavateadvuse, lõimun üsna kiiresti ära, lähen algallika juurde “sööma”. Lasen oma kehal puhastuda, lahti lasta rakkudes neist mälestustest, harjumustest ja (midagi oli veel) kogemustest (?), mis ei ole minu parimaks hüvanguks. Tunnen, et neist võin vabalt lahti lasta, pole mingit tarvidust kinni hoida. Askeldan seal oma aja. Kui hakatakse tegevusega edasi minema, siis tulen algallikalt tagasi ning ühinen :)

Läheme iseendasse, rinnakusse, südamesse. Olles oma üliteadvuses otsime oma alateadvust. Kristiina pakub välja eri küsimusi, eri taotlusi, et alateadvuseni jõuda. Ei mäletagi kuidas täpselt, aga ühel hetkel on ta seal. Näeb välja umbes selline nagu Sõrmuste isandate triloogia filmidest Gimli:

Selline väike viiking. Ainult, et tal on ühes käes (paremas) see kirves ja teises (vasakus) kilp. Ta on “alati valmis”, valvel. Ta pole agressiivne, ei lähe kellelegi ise kallale, selles mõttes on ta täitsa rahulik, aga ta on pinges, sest ta on KOGU AEG valvel. Ta ei räägi. Ta on valvel. Järgmiseks lõimun vaimenergiana osaliselt oma alateadvusega. Tunnetan, kuidas mu alateadvus ennast tunneb. Lähen justkui oma alateadvuse (Gimli moodi tegelase) sisse. Käed võtavad kilbi ja kirve hoidmise asendi. Keha on täiesti pinges, täiesti valmis ründama, KUI peaks vajadus tekkima. See alateadvuse tüüp ongi selline, et ta on koguaeg valvel. Ta laseb teistel teadvuse tasanditel (tavateadvus, vaimenergia/üliteadvus) suhelda maailmaga, teiste inimestega, katsetada igasuguseid asju jne. Ta on täiesti okei sellega. Aga ta on kõigele vaatamata koguaeg valvel. Ta ei hoiaks mind tagasi katsetamast, kui ta saaks. Tema jaoks on okei, et ma katsetan. Et ma suhtlen. Et ma astun välja kaitse- või kaitstud olekust. Aga ta on koguaeg valvel. KOGU AEG. Kui keegi teeks kusagil natuke vale liigutuse, liigutaks näiteks oma näpu mulle liiga lähedale (nii piltlikult või siis päriselt), siis see Gimli-tüüp viskaks kirvega kohe. Ei mingit väikest pahandamist ega midagi vaid üks vise ja lõplik, surnuks kohe, väga kindlalt ja otsustavalt. Aga ta ei tee seda üldse uisapäisa. Ta ootab. Pingsalt. Samas rahulikult ja nagu tagaplaanil. Ma enne ei teadnudki, et ta selline on, et ta muudkui sedasi ootab. Kuna alateadvus on keha teadvus, siis see on läbi aegade põhjustanud ka mu kehale palju pingeid. Ohjah.

Vaatame läbi oma üliteadvuse alateadvuses olles ühte aastat oma alateadvuse elust ühe minuti jooksul. Aeg-ruum on moonutatav, teate. Ja ta ootab, valvab, terve selle aasta.

Vaatame, kuidas alateadvus toimib olukorras, kus tema abi on tarvilik, või kus ta üritab väljendada oma kaitsvat funktsiooni, oma abi. Kristiina ütleb, et “selle vaadatud aasta jooksul teil ikka on mingi situatsioon, kus tekib mingi vaidlus või muud moodi ebameeldiv olukord (kus keegi mind “ründab”), kus alateadvus arvab, et nüüd on tema kord oma tööd teha ja avalduda.” Ja selle aasta jooksul ei toimu midagi. Võib-olla polegi seda toimunud või võib-olla see ei realiseeru päris nii, nagu piltlikult tundus. Aga kui nüüd küsisin, et mis siis saaks, kui tekiks “olukord”. Siis tuligi see vastus, mille eespool juba ära kirjutasin – see kirve viskamise pilt. Tähendab, ta vaikselt ootab ja ootab ja ootab ja ootab, ja võib-olla mitte kunagi ei tule seda olukorda, kus tal tuleks mind sedasi kaitsta, aga siiski on ta koguaeg valmis selleks, et seda tuleb teha. Ta ootab, valvel, valmis – pinges, kogu aeg.

Mida mina, vaimenergiana, saaksin teha oma alateadvuse jaoks/heaks, et ta end paremini tunneks? Isver. Ma ei tea. Ta on nii pinges, ta ei suhtle/räägi. Ta ootab. Siis meenub, et ma ju tean. Ma ju tean alati kõike. Ma tean, mida teha, et ta tunneks end paremini. Ma tean, äkitse, et ta suhtleb teistega alateadvuse tasemel. Kui järgmine kord kohtan sind, siis minu ja sinu alateadvus suhtlevad omavahel. Huvitav :) Teen talle ettepaneku suhelda teiste alateadvustega avatumalt. Meenub audio, üks intervjuu, kus räägiti ühest rikkast mehest USAs aastakümneid tagasi. Ta jagas inimestele raha, kui nood küsisid mingi projekti või ettevõtmise jaoks. Ta jagas seda üsna heldelt. Mõned inimesed mõtlesid seda ära kasutada, minna küsida temalt raha millegi jaoks ja pärast lihtsalt rahaga uttu tõmmata. Nad läksid tema jutule, rääkisid, milleks nad raha tahtsid ja kui nad rahaga ära läksid, siis nad tegid teoks need projektid, mille jaoks nad olid raha küsinud – see mees rääkis nad ära neid projekte tõesti ellu viima. Ja nad tegid seda ja nad olid edukad ja nad olid rahul. Minu ettepanek minu alateadvusele – kui me käime ringi mööda elu ja maailma jne ja kohtame teisi olendeid ning meie alateadvused suhtlevad omavahel, siis mu alateadvus oma kilbi ja kirve asemel võiks kasutada sellist taktikat, et suhtub igasse alateadvusse, mida ta kohtab, kui sõpra. Ta suhtub nüüdsest igasse, keda kohtab, suure armastuse, avatuse ja sõprusega ning suheldes teise alateadvusega avaldab suurt tänu, rõõmu, tunnustust, selle eest, et teine alateadvus tema niiiii hea sõber on. “Milline rõõm on kohata sellist sõpra, nagu sina!” Ta räägib ära teise alateadvuse, nii et teine alateadvus hakkab ka uskuma, et me olemegi sõbrad! :D Milline kavalus! :) Milline headus! Milline rõõm! Milline vabadus! (kõigest sellest pingest) valmisolek on olemas ju ka edaspidi – valmisolek suhtlemiseks, armastamiseks, tunnustamiseks, koos rahus arenemiseks. Namaste! :) Nii palju meeldivaid tutvusi ootamas ees… :)

Kallistasime. Minu südame ruumis lõime klaase kokku ja jõime vett veiniklaasidest. Hea läbisaamine sisemuses on ikka väga oluline :) Tean, et edaspidi kohtume südameruumis sageli.

“Ma palun, et minu alateadvus teeb minuga koostööd minu kõrgemaks hüvanguks.” “Loomulikult!”

“Ma armastan ja austan oma alateadvust ja soovin oma alateadvusega olla pidevas koostöös.”

Lahe. Tore. Mõnus. :)

Lähme edasi. Tõuseme päiksena kõrgemale ja vaatame oma tavateadvust üliteadvuse tasandilt. Kuna paar nädalat tagasi sai oma tavateadvusega juba sõprust loodud ja oma tavateadvust puhastatud, pühitsetud, pühaks tunnistatud, siis temaga on lihtne. Ta on sõbralik, usaldav, avatud, lõbus, asjalik, tegus, tore, aus ja otsekohene.

Läheme “tema poole”. Keskkond on selline kollakaspruunikasrohekas meedium, millest ilmuvad esemed. Ta otsib oma võtmekimbu ja seal ongi uks, mille ta lahti keerab. Olen natuke imestunud, et milleks talle lukk ja võtmed.. ja et miks tema kodu minus lukus käib… Ta ütleb, et ega selleks polegi vajadust, talle lihtsalt meeldivad lukud-võtmed ja neid kasutada. (nüüd meenub et ka mulle meeldivad väiksed tabalukud väga, isegi kui pole neid tarvis kasutada, olen alati elevil, kui neid näen kasvõi, juba väiksest peale :D) Lähme tuppa. Keskkond on endine – kollakaspruunikasrohekas meedium. Seal on diivan, kraanikauss, ta peseb õunu ja koorib neid. Lihtsalt talle meeldib… Ta räägib, et kuna olen võtnud lugeda ja ta on selle läbi teadlikuks saanud sellest, et elame piiramatu potentsiaali väljas, millest kollapseerime oma “füüsilist maailma” oma keskendumise ja valikute abil, ja ta on minuga heades suhetes ja näinud-kogenud selle kõige tegelikkust ja tõde, siis ta on võtnud oma maailma ka selline olema. Mu tavateadvuse maailm on potentsiaali maailm. Ta kollapseerib seal neid “asju”, mida hetkel soovib/vajab/tahab. Ta ei tunne vajadust omada asju. Ta tunneb, et “omab” neid hetkedel, mil soovib ja pärast pole oluline neid omada, vast tänu sellele, et on õppinud elama hetkes. Näiteks praegu kui istun siin ruumis siin toolil, siis on see minu tool, minu ruum. Mulle meeldivad need siin praegu ja hea on neid siin praegu omada. Aga ma ei taha neid omada homme või kui ma lähen siit ruumist ära ja tahan minna mujale jne. Ma oman seda, mis on mu ümber praegusel hetkel. Ja pärast ma seda enam ei oma ja mul on pärast teine ümbrus jne. Woah. Ma olen vaimustatud, et mu tavateadvus on selline. Ta on sellega väga rahul. Ta on õnnelik. Talle meeldib see mängulisus, see kergus, see potentsiaali väli, see kõikvõimalikkus. Ma olen hämmastunud… Lahe! :)

Vaatan ühte päeva minu tavateadvuse elus ühe minuti jooksul. Talle ei meeldi see, et ma hommikul ärkan ja siis hakkan lõimuma ja lähen algallikale sööma. Talle ei meeldi selle juures see, et ma ta üles äratan ja siis jälle vaigistan… Ta ütleb et “otsusta ära siis, on äratus või pole…” Et ma teeks oma hommikuse vetsus käimise ja esimesed mõtlemised vaiksemalt ja ei ärataks teda üles enne kui päris üles ärkamine on. Siis hakkab söögi tegemine, asjatamine, lugemine, mängimine jne. Talle meeldib kõik mida ma teen, kui seal saab mõtlemisega midagi teha. Samuti meeldib talle kogemine. Teen mahla, segan suvalisi asju kokku, mõnikord maitseb, mõnikord ei maitse, paneme tähele, teeme järelduse – alati saab teha “kogemuse saamine – tehtud”. :) Linnuke kirjas :). Talle meeldib. Ta ütleb, et pole vahet, kas kasutan teda tööga tegelemisel või millegi muuga tegelemisel. Talle meeldib, kui tal on tegevust (kui ta on ärkvel).

Teisi kohtab ta rõõmsalt. Kallistab kontrollimatult end teiste ümber põimides. Ta on andev, armastav, rõõmus, lõbus, tantsisklev, samas asjalik, tegus, igal võimalusel hakkamas. Võtab meelsasti vastu kõik “hea”, mis tema ellu tuleb. Ja kõik on ju hea :D. Õhtuks ei ole ta väsinud. Ikka on rõõmus, lõbus.

Kas mu tavateadvus tunneb, et miski piirab teda? Ta ütleb, et see “meie kokkulepe” (justkui talle oleks see olnud peale surutud), et “kõike tehakse vaimenergia parimaks hüvanguks”, tundub talle piirav. Et tal ei sobi mulle mingit “käru teha”, midagi destruktiivset teha… Ütlen, et ta ise oli ju nõus selle kokkuleppega, ta ju ise ka sõlmis selle, ise valis. Ta nõustub, kui vaatab seda kui valikut, mitte kui kohustust, siis energia muutub. Siis taipan, et see pole ju ainult minu (vaimenergia) parimaks hüvanguks, see on ju tema parimaks hüvanguks ka. Ei saa ju teha midagi ühe heaks ja teise mitteheaks. Me oleme ju lõpuks ikkagi üks. Ta nõustub, tajub seda kui tõde. Ta näeb, et kui ta teeb midagi, mis pole hüvanguks, siis pole see ka tema hüvanguks. See on siis hoopis destruktiivne, ennast saboteeriv, hävitav. Ta nõustub, et see ei meeldiks talle. Talle meeldib see tore maailm rohkem :)

Tänu juba mõnda aega kestnud tööle tavateadvusega ja lõpuks veel tavateadvuse puhastamisele ja pühitsemisele on meie koostöö tore. Olen mõnda aega kasutanud taotlusi: “Minu vaimenergia lõimub minu tavateadvusega nii, et minu vaimenergia jääb juhtima minu tavateadvust.” “Minu vaimenergia armastab minu tavateadvust ja minu tavateadvus armastab minu vaimenergiat.” “Kogu minu olemus laseb minu vaimenergial juhtida kogu minu olemust.” jne. Kristiina räägib, et tavateadvus tahab, et keegi teda juhiks. Kui seda ei tee oma vaimenergia, leiab tavateadvus kellegi teise end juhtima. Minu tavateadvus on juba mõnda aega tänu praktikatele elanud minu vaimenergia juhtimise all. Talle meeldib see. Erinevate praktikate käigus olen täielikult vabanenud vajadusest tunda hirmu. Hirmud vahel tulevad, kuid ma “näen nad läbi”. Ma ei ela hirmudes, pigem elan suures usalduses ja rahus ja armastuses. Tavateadvusele meeldib see. Ta arvab, et hirmud on koormavad talle. Isegi destruktiivsed, nüüd näeb. Talle meeldib see rõõmus maailm, avastatav maailm, loodav maailm. Talle meeldib see, kuhu vaimenergia juhtimise all jõudnud on. Tavateadvus täiesti usaldab mu vaimenergiat, ka oma juhina, ja seda kogemusest.

Räägime ka alateadvusest. Tavateadvus juba teab, et “ma olen midagi teinud alateadvusega. Ta ei seisagi enam jäigalt, suhtlematult, pingsalt “värava” juures, muudkui oodates?!” Väga tore. Alateadvus ühineb meiega, suhtleme, rõõmustame, kallistame.

Nii nalja pärast proovime kõik üheks saada. See on lihtne. Tantsime üheskoos selles eluvoolus. Oleme rõõmsad.

Kristiina räägib hiljem, et võiks oma erinevate teadvustasanditega veel tööd teha. Kontrollida, kuidas neil läheb. Mingil hetkel lõimime nad kõik üheks, saavutame ainuteadvuse (oli nüüd õige sõna see?). Tunnen, et olen sinna teel. Et see “lõplik” seisund saabub varsti. Vahel on juba tunne, et olen üks.

Nüüd on homme. Kogu see kogemus oli eile. Tunnen, et on veel vaja puhastuda, pühitseda. Käia mõnes kohas, kus on käidud seda juba tegemas. Aga sisuliselt, ma ei suuda neid kihte enam hästi eraldada. Kui hakkan seda lahutamist õrnaltki tegema, üritades vaadata korraga ühte teadvustasandit, tunnen päris selget tõrget, lahku rebimise algust ja tean, et seda ei tasu teha. Edasi tuleb minna juba nii nagu on, küll puhastades, sättides, harjudes, õppides. Aga tagasi enam minna ei saa… Meenub kohe ka Kristiina poolt täna jagatud video, hundiga. Dare. Change.

This entry was posted in kogemus, praktika üliteadvuses, vaim. Bookmark the permalink.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *