“Create special moments, one after the other. Every moment you ever encounter will happen only once. When you greet your family today, fully be in that moment. When you make your juice today, take time to savor it in the most perfect location, in the nicest glass you have. Really invest in that moment. Consciously create special moments for yourself today Kristi. You deserve the very, very best!” – Shakaya Leone “Earth empress infusions”
Täna toimus Teadliku loomise enesearengu kursust tutvustav õhtu.
Üks mu avastusi, vähemalt sealt sai asi alguse, oli see, et ma küll usun, et olen looja ja loon oma elu ja kogemuse jne, aga et vahel on mul raske otsustada, mida ma luua tahan. Või siis leida see, mida ma tõeliselt südamest tõepoolest luua tahan. Ja kui miski tundubki korraks SEE, siis varsti võib enam mitte tunduda ja siis ma ei lähe asjaga lõpuni. Võib-olla siis alati iga looming näiliselt ei õnnestu, sest ma lõpetan enne, kui lõpuni jõuan. Aga ega ma ei tunne end üldse ebaõnnestununa – sest kui ma midagi pooleli jätan, siis see lihtsalt polnud minu jaoks enam oluline. Mõned peavad mind just järjekindlaks ja püsivaks – teen asjad “alati” lõpuni.
Peale mõningast arutelu või vestlust või minu poolest arvamuse avaldust (;p) emaga loomise teemadel taipasin, et ju on oma osa selles vaatenurkadel, millega olen kokku puutunud ja mis on minuga kokku helisenud ja mulle tõesed või niisama sobivad tundunud.
Nimelt lähenevad mõned loomisele nii, et iga “asi”, mida me tahame luua, omab mingit “varjatud” või “taga olevat” või “alus” eesmärki – me tahame luua mingit kogemust, mida võib vaadata kui mingi kvaliteedi või oskuse arendamist või mingi tunde loomist, et seda kogeda. Näiteks: tahan suuremat sissetulekut, et teha, mida tahan (nt käia rohkem looduses), et tunda end vabamalt, et muretseda vähem. Oluline pole siin üldiselt võttes niivõrd “mida” ma tahan kogeda (igaühel omad soovid), kuivõrd see, et see “mida” tuleb igaühel alati identifitseerida – tuleb jõuda selle aluspõhjuseni: miks ma tahan, mida ma tahan?
Kui ma tahan siis järelikult selle näite puhul tegelikult:
käia rohkem looduses
tunda end vabamalt ja
muretseda vähem.
Tulebki mul järgmiseks keskenduda osalt ka sellele, et leida, kuidas ma olles oma elusituatsioonis praegu just siin, kus ma olen, omades just seda, mida ma oman, luua neid aluspõhjuste kogemusi oma ellu, mitte ainult keskenduda sellele “kuidas rohkem raha saada”.
Näiteks ei pruugi rohkem looduses käimine tähendada reisi teise maailma otsa, vaid võib alata kodulähedal või kodulinnas asuvast mere/jõe/järve rannast, parkmetsast, oma hoovist – kust iganes, mis vastab tingimusele “loodus” ja kus ma saan “käia”.
“Tahan tunda end vabamalt” – mida see minu jaoks tähendab? Elu on näidanud, et vabadus ja vabaduse puudumine on teatud määral kinni vaatenurkades. Kui võtan oma jõu enda kätte, vastutuse oma mõtete eest endale, siis saan luua vabadust pea igas olukorras. Kui tunnen, et ma pole mingis olukorras vaba, siis seda pea alati vaid selle pärast, et ma mingil põhjusel olen valinud mõelda, et ma seal vaba pole.
Kui tahan vähem muretseda – siis on hea alustada sellest, et lihtsalt muretsen vähem. Sageli toetab seda mingi plaan või mingi tegevuse ette võtmine, mis justkui “suurendab turvatunnet” vmt. Aga ma oma puhul olen kogenud ja tõdenud, et juhtub, et isegi kui mul “siin ja praegu on olemas kõik mida ma vajan – söök, katus pea kohal, riided seljas jne” siis võib vabalt olla, et millegi pärast mu mõtted ikka käivad muretsemise radu. Kas rohkem raha vabastaks mind muredest? Või muretseks ma siis sellepärast, et kuidas sellest rahast mitte ilma jääda? Või kuidas seda otstarbekalt kasutada või hoiustada? Või et keegi seda ära ei varastaks…? Alati võib leiduda midagi, mille pärast muretseda. Ja alati võib valida muretsemine lõpetada.
Nüüd kui ma valin käia rohkem looduses, kasvõi selles, mis on mulle juba kättesaadav, kui ma valin mõelda mõtteid, mille tulemusena ma end vabalt või vähemalt vabamana tunnen, ja kui ma valin mitte panna palju energiat ega aega muremõtetesse – siis ma olen saavutanud teatud mõttes selle, mida ma tahtsin luua oma ellu. Ja kas on siis üldse veel nii oluline minna selle “rohkema raha” järgi?
Küllap sellise lähenemise tagajärjel jäävad pooleli nii mõnedki minu “materiaalsed” loomingud. Mõned vist ei jõua idee staadiumist kaugemalegi, kui avastan, et mul juba on kõik see, mida ma arvan end tahtvat.
Aga siiski – ma loon. Loon endale sellist elu, nagu tahan elada. Elu täis vabadust, rahu, rõõmu, armastust, mängu, naeru, lähedust, jagamist, olemist, nautimist. Loon lihtsalt vahel otse seda kogemust ja kogemist.
… ikkagi, Loon!
:)
