| Summary: | Noorus toitub unistustest. Vanadus lepib lohutusega. Ent millest ammutab oma jõudu elu keskpäev? Näib, nagu ei vajakski inimene selles eas välist tuge, nagu oleks see tema elu ainus ajajärk, kus ta end tõesti tunneb iseenda jumalana, nii et iga tema mõtet ja tegu ümbritseb pühalik nimbus. Nietzsche on hüüdnudki kord: "O, Lebensmittag, feierliche Zeit!" Ja ta ei ole ainus elu südapäeva ülistaja.
Aga mida kõrgemal seisad, seda paremini oskad ehk hinnata ka sügavusi, näed, mis on su tagaja ees ning kuhu langeb vari. Võib-olla koguni petad end, arvad, et oled optimist, kui tegelikult elad meeleheites. Sest ka keskpäeva taevas võib mõnikord märgata öövalvajat Kuud. Ja mäe tipus avaneb kuristiku põhi.
Nii see ongi. Mida sa ka ei ütleks, kirjutaks või teeks – kõik algab sügavikutajust. De profundis... |